2. vaatus Peale balli õnnitlevad Higgins ja Pickering üksteist, kuid unustavad Eliza sootuks. Eliza pahandab Higginsi hoolimatuse üle ning loobib teda toasussidega, kuid professor ei püüagi teda mõista ning sulgub vihasena oma tuppa. Eliza otsustab Higginsi maha jätta ning lahkudes leiab ta maja eest Greddy, kes avaldab neiule armastust. Eliza aga ei usu sõnu, ning soovib tõestust. Eliza pöördus koos Freddyga koju , kus ta leiab eest oma isa, keda pubiomanik ning sõbrad kohtlevat kui kuningat. Selgub, et higginsi soovitusel leidis Doolittle lektorina rakendust ameeriklasest miljonäri juures ning sai suurt palka. Ta elukaaslane nõuab, et Alfred ta lõpuks "ära võtaks", ja peagi peetaksegi pulmad. Eliza puudumine teitab Higginsis tühjusetunde ning ta üritab tüdrukut leida. Lõpuks kohtub Higgins Elizaga juhuslikult oma ema juures. Higgins palub Elizal tagasi tema juurde tulla, kuid tüdruk ei usu mehe siirust ning professor lahkub maruvihasena
orjaks.“ Herakleitos ja Pythagoras küll eristasid positiivset ja loomuõigust, kuid tegemist oli pigem alluvussuhtega ning mitte vastandumisega - Sofistid – esimesed liberaalid – selgitab ehk nii mõndagi ka tänapäeva poliitikas – kõnekunst ja demagoogia – tõde esitatakse ja kaitstakse tõe „tellija“ kaudu. Sofistide kolmas suund – tugevama loomuõigus Kallikles (5 saj e. kr) suunas kriitika rahvavalitsuse ja demokraatia vastu. See kohtlevat kõiki ühesugustena, kuigi inimesed on oma loomult erinevad. Tugeva ja nõrga, õilsa ja kehva, tubli ja laisa võrdsustamine on ebaloomulik. Õige käitumine on allutatud inimese võimetele, tugevusele Inimene on vaba otsustama ja maha raputama kõik paberseadustega kehtestatud ahelad. Vastandades loomuõigust ja positiivset õigust eristasid sofistid kaudselt ka eetika õigusest.
saatusest purustatud ja paljukannatanud seaduspärast Prantsuse kuningat.» Noh, ta nuttis ja seletas nii, et mina ja Jim vaevalt teadsime, mis teha. Meil oli nii kahju ja me olime nii rõõmsad ja uhked, et ta oli meie juures. Niisiis nägime vaeva ja katsusime nüüd teda lohutada, nagu me ennist olime katsunud hertsogit lohutada. Aga ta ütles, et sellest pole käsu midagi; teda võivat lohutada üksnes surm. Siiski, ütles ta, sageli olevat tal tükk aega kergem ja parem, kui inimesed teda kohtlevat vastavalt ta seisusele, kui nad temaga rääkides laskuvat teisele põlvele ja nimetavat teda alati «majesteediks», teenivat teda söögiaegadel esimesena ega istuvat ta juuresolekul, enne kui ta seks luba annab. Niisiis Jim ja mina hakkasime teda majesteeditama, tegime ta heaks üht ja teist ja kolmandat ja jäime püsti seisma, kuni ta ütles, et me istuksime. See mõjus temasse ilmatu hästi, ta muutus lõbusaks ja sattus heasse tujju. Aga hertsog oli nagu tusane ega
annaabi.ee 
