Eestise ümberjaotuskava alusel kahe aasta jooksul saabunud 161 pagulasest on siit teistesse riikidesse lahkunud juba 85 ehk üle poole (Maarits, Rahvusringhääling, 2017). See on ilmekas fakt, et immigrantide integratsiooni poliitika on valesti ülesse ehitatud või suisa puudulik. Vale on juba see, et neid paigutatakse üle Eesti laiali. Seda on tunnistanud ka sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse, et viga oli paigutada pagulased üle riigi laiali ja väikestesse kohtadess, kus neil puuduvad juba eos karjääri võimalused (Maarits & Pärli, Rahvusringhääling, 2017). Elaksid immigrandid lähestikku integreeruks nad kiiremini ja lihtsamalt. Teiseks probleemiks on see, et kvoodipõgenikud paigutatakse väikestesse kohtadesse. Näiteks paigutati pagulased Türile, Põlvasse, Kundasse, Padisele jne (Maarits, Rahvusringhääling, 2017). Väikestes kohtades pole immigrantidel häid väljavaateid ei tööturul ega kogukondlikul tasandil
miljonit dayakki, kuid nad jagunevad väga mitmekesisteks gruppideks. Vaid Kalimantanil on praeguseni kasutuses 142 erinevat keelt. Enamus sisemaa elanikest on riisikasvatajad, kuid on ka rändavaid kütte-korilasi[1]. 19. sajandi alguses alustas Hollandi koloniaalvalitsus inimeste ümberasustamist tihendamini asustatud saartelt vähem asustatud saartele. See programm jätkus ja suurenes kui Indoneesia iseseisvus. Plaaniks oli viia vaesed maata elanikud teistesse kohtadess, et vähendada vaesust ja suurt elanike tihedust. Kalimantani saarele toodi iga aasta juurde ligi 60 000 inimest[6]. 4.Probleem 4.1. Probleemi olemus Paarsada aastat tagasi oli Kalimantan täielikult metsaga kaetud. Mangroovmetsadega kaetud soised rannikualad ja saare mägised sisealad oli peaaegu läbimatud ja uurimata. Enne eelmise sajandi keskpaika oli Kalimantanil vähe metsaraiet, kuna võrreldes ümberkaudsete saartega on selle pinnas suhteliselt väheviljakas[7]
annaabi.ee 
