sõpruskond ja muusika ... Aga kui prozektorituled laval kustuvad, on seal viis tavalist kümnenda klassi poissi Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek oma igapäevaste murede ja rõõmudega koolis ja igapäevaelus. Just sellest see raamat pajatabki. Kirjanik toob lugejani põneva loo viiest kutist, kes hakkavad koolibändi tegema ja lisab sinna vürtsi tüüpide argipäevaelust. Nii leiab raamatust armumist ja kohmetut esimest armastust, pidusid ja kooliskäimist, argipäeva elu. On helgeid hetki ja on elu pahupoolt nii räägitakse savu tõmbamisest, alkoholi tarbimisest, üleolevast suhtumisest tüdrukutesse, konfliktist rahvuste tasemel, probleemidest õpetajate ja vanematega jne. Eks jagunevad ka viis bändikaaslast nii-öelda headeks ja halbadeks poisteks, kuigi ega vist keegi neist pole läbi ja lõhki hea või halb, kuid eks see elu ju kord selline olegi.
Ta oli mulle vingerpussi mänginud! "Miks sa nii tegid?" küsisin läbi nutu solvunult. "Ma tahtsin sind ergutada, sest sa olid nii masendunud!" ütles ta naerdes. "Aga me peame midagi ette võtma!" ütlesin talle mornilt. "Jah!" vastas ta sama mornilt. "Aga mida?" küsisin ta käest. Me vaikisime natuke aega. Noh umbes kümme minutit. "Ma tean!" hõikasin rõõmsalt. "Mis nad mulle ikka teha saavad? Ma ütlen midagi hästi kurja ja nad..." Mu mees segas vahele: "... Sa ei tohi midagi nii kohmetut teha! See oleks juba sarimõrvari tegu!" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi
annaabi.ee 
