Ärevust põhjustab olukorra määramatus, enese kontrolli alt väljumine, võimalikud ebameeldivused, infopuudus, võimalik oht jne. Kõige selle tagajärjel lähevad inimesed närviliseks, muutuvad rahutuks, pingestatuks. Ärevus on märgatav välisel vaatluselgi. Seda saab tuvastada näiteks nelja lihtsa ,,parameetri" alusel: a) Närvilisus nt küünte närimine, sage suitsetamine b) Pinge ei ole võimeline puhkama, töötab pingega, käed värisevad, uni rahutu c) Kalduvus kohmetusele punastamine, kogelemine, higistamine d) Kurvameelsus muretsemine, alatine kahtlemine jne. Ärevuse uurimiseks on kasutatud naha galvaanilise reaktsiooni registreerimise meetodit, Rorschachi testi, assotsiatsiooni jm. Paljud autorid, nt Harry Sullivan ja Raymond Cattell, kalduvad ärevust vaatlema kui kohanematust keskkonna või situatsiooni nõudmistega. Raymond Cattell arvas, et ärevust on võimalik mõõta ning et see avaldub kõrges tundlikkuses, muljete
ulatuslikul muutumisel. Stress on normaalse organismi normaalne, vajalik reaktsioon, et kohaneda organismi muutusteks välis- ja sisekeskkonnas, et mobiliseerida nii füüsilised kui psüühilised reservid. * Ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne. Märgatav välisel vaatlusel, mida saab tuvastada nelja lihtsa ,,parameetri" alusel 1) närvilisus, närib küüsi ja sage suitsetamine 2) pinge, rahutu uni 3) kalduvus kohmetusele, punastab 4) kurvameelsus, muretseb. Emotsiooni teoreetilisi käsitlusi on erinevaid, nagu: James-Lange teooria (1884,1885)- emotsioon on psühholoogiliste muutuste tagajärg, mitte põhjus. Tajutud sündmus põhjustab muutusi organismi talituses ja alles nende tagajärjel tekib emotsioon. Cannon-Bardi teooria (1927) järgi emotsioone eo kontrolli mitte kehalised reaktsioonid vaid aju. Emotsiooni ja kehalise väljenduse vahel puudub üks-ühene seos
annaabi.ee 
