Katk otsinud neid mööda metsi taga, ümisenud ise viltuse keelega: "Immi (inimese) haisu tommi haisu ei tunne kahte kumbatki!" Katk läinud viimaks lootsikuga üle Haapsalu lahe Noarootsi. Üks naine tulnud talle saarel vastu, tundnud ta ära ja ütelnud: "Tere tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord ka siia said! Küll meie sind kaua oleme oodanud!" Katk polnud sarnast lahket teretust enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega jooksnud ta merde, kuhu ta ka ära uppunud. Mõistatuslik ring Aino Uibo, 1959. a. Ilmunud ajalehes Töörahva Lipp, 24.11.1959. HaapsaluKeila maanteest umbes 0,5 km eemal asub endine Keedika mõis. Mõisahoone on maha põlenud, säilinud on ainult hoone all olnud kelder. Mõisa aias asub omapärane tammede grupp 7 tamme, mille mõisnik oli lasknud kunagi istutada. Härra olevat kord kuue kaaslasega istunud kaardilauas. Seal otsustatud Keedika
k.). 14 Usun jumala, kõige vägevama isa sisse (lad. k.). 1 4 4 «Vannu mulle oma ema üsa nimel,» kordas ülemdia-on vihaselt, «et sa seda olendit isegi sõrmeotsaga pole uudutanud!» «Ma võiksin seda vanduda ka oma isa pea nimel, sest eil mõlemal asjal on palju ühist. Aga, auväärt õpetaja, ubage ka mulle üks küsimus.» «Palun!» «Mis see kõik teisse puutub?» Ülemdiakoni kahvatu nägu muutus punaseks nagu noore tütarlapse pale. Algul ta vaikis, siis aga vastas ta ilmse kohmetusega: «Kuulge, meister Pierre Gringoire. Nagu ma näen, pole te veel hukka läinud. Ma tunnen teie vastu huvi ja tahan teile head. Kuid vähemgi figinemine sellele deemonlikule mustlastüdrukule muudab teid saatana orjaks. Te teate, et ihu on see, mis hinge hukka saadab. Häda teile, kui te sellele naisele peaksite liginema! See on kõik.» «Ma korra katsusin,» ütles Gringoire kõrvatagust sügades. «See oli esimesel päeval, kui ma sain kõrvetada.»
annaabi.ee 
