Kaasavõetud külakost pudel veini ja kreemitort hakkasid juba õhukeses maksimarketi kilekotis jäätuma. Mätrsikuune lumetorm ei tahtnud kuidagi vaibuda, ümberringi vihises ja mõirgas nagu lennujaamas, teravalt lõikav tuul keerutas lund Jaagule näkku ja kraevahele. Õhtune hämarus ja lumekeerised tahtsid vägisi teelt eksitada. Jaani põsed ja nina olid ammu lõikavast tuulest tundetuks muutunud. Põlvini lumes sumpamine oli väsitanud Jaani väga ära. Külmast kohmetanud näpud olid konksu tõmbunud ja suutsid vaevu hoidia tuules lendleva kilekoti sangadest, mis tahtis vägisi lendu tõusta. Üks puujuurikas haaras Jaagul jalast ja vaene mees prantsatas näoli lumme. Ähkides ja ohkides ajas Jaak end lumehanges istuli ja toetas selja vastu tuulest paindunud puutüve. No oli mul vaja siia ronida ohkas Jaak pettunult ja vihaselt. Kukkudes oli tort kilekotis täielikult lõssi vajunud. Nõrdinult tõmbas Jaak lõssis tordi kilekotist välja ja tahtis seda
rannaraadiote patareisid, korjan bon aquasid ja eviane karastusjookide korke ja õllepurke nii palju nii palju nii palju plassmassi ja kilet plekki ja klaasi ja mitte ainustki sõrmust ja mitte ainustki kuldse kõrvaga karikat korjan ja korjan ja korjan sel selgel hommikul suurde musta prügikotti veneaegsete poenukkude käsi ja jalgu kummist pingviinipoja pea vene piirivalvuri mütsi nii väikse? oli tal alles laps? vahtkummitükid kerged nagu liblikad pagevad mu külmast kohmetanud käte vahelt ei ühtki karikat ei ühtegi sõrmust aga nii palju muud kummist täispuhutav naisekeha mis on mõeldud kasutamiseks vees? ujudes? auke täis nagu juust rinnad õhutühjalt rippu hambutu karjumisvõimetu suu kutsuvalt lahti siniseks võõbatud laugude all veel sinisemad silmad tarvitamistühjust täis missugune mees kaisutas ja kasutas sind enne kui torm süleles su siia selle selge hommiku suurde musta prügikotti kisun ära õhukese kile oma õrnadelt rannaroosidelt
sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme järgmisel viisil: tuleval toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi vedama. Nüüd paneme aga vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad varahommikul, kui rüütlid veel magavad, lossi. On reed kottidega lossiõue peale lastud, siis teevad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad ühe silmapilguga välja, raiuvad kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid! vangi. Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama, jääda, et kogemata midagi õnnetust ei sünniks. Peaks midagi karta olema, siis annan lossist kõhe märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal . . . Tohoo, mis karjatus see oli?» Krõõt põgenes kui kõhutatud hirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa karja-tuse välja surunud
annaabi.ee 
