Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja 37 pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt: «Sa oled kergemeelselt suure varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi . . . » Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt: «Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kõdu poole?» Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: «Koju, muidugi koju.» «Kuule, sul on nüüd muidugi vähem ajaviidet, sest et sa enam lossi ei või minna, -- või lähed ja palud andeks?» «Ei lähe.» «Ja sõbrad jätad maha?» Jaanus kehitas õlgu. «Noh, vaata, siis tule vahel minu juurde. Sa oled mu meelepärast. Ma õpetan sulle kõiksugu tarkust ja vehklemiskunsti. Kas tahad?» Jaanus tänas lubamise eest ja tegi minekut. Ta häbenes vanamehe ees oma äkilise teo pärast.
" hüüdis viimaks direktor, ja Indrek ei saanud kuidagi aru, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta nalja. Ja kui Indrek oma viiese paberi temale ulatas, surus ta selle kägarasse pihku ning pistis käe püksitasku. Ise pöördus ta akna poole, piilus üle prillide välja ja lausus nagu endamisi: ,,warten Sie, warten Sie. Jah, pidage meeles, naisi ei või usaldada. Neilt peab kohe võtma, muidu oled ilma... Eks ole nõnda?" pöördus ta Indreku poole. ,,Jah, oleks ma kohe," kohmas Indrek vastu. ,,Ikka kohe," kinnitas direktor ja lisas: ,,Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?" Indrek ei osanud midagi arvata. ,,Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?" Indrek nimetas Maie aastad. ,,Siis on ta ju vana!" hüüdis direktor
annaabi.ee 
