«Hei, väike!» kordas kapten ja andis sõrmega märku, et ta üles tuleks. Mustlanna vaatas teda veel korra, siis punastas ta, nagu oleks leek ta põski haaranud. Käsitrumm kaenla all, läks ta läbi hämmastunud pealtvaatajate aeglaste sammudega maja poole, kust Phoebus teda kutsus, taarudes ja segase pilguga nagu lind, keda on halvanud mao pilk. Pilk hiljem tõusis uksevaip ja lävele ilmus mustlanna näost punasena, kohkununa, hingetuna, suured silmad maha löödud, julgemata ühtki sammu edasi astuda. Berangere lõi käsi kokku. Tantsijanna jäi lävele liikumatult seisma. Ta ilmumine tekitas noortes tütarlastes imeliku tunde. Kahtlemata oli kõigil ebamäärane ja alateadlik soov ilusale ohvitserile meeldida ja hiilgav munder pani neid kõiki koketeerima. Kui ta nende keskel viibis, valitses nende vahel mingi varjatud, salajane kadedus, mida nad ise vaevalt 234
karta olnud. Noh, teisel ööl tõusis udu ja me suundusime leete poole, sest udus ei võinud edasi liikuda. Aga kui ma paadiga ees sõudsin, et köit kinni panna, siis polnud luitel muud kui väikesi puukesi. Viskasin köie ümber ühe puukese just leete tipul, kuid vool oli tugev, ja parv liikus nii kange hooga, et kiskus puukese välja kogu juurtega ja läks. Nägin teda udusse kaduvat ja tundsin end nii haigena ja kohkununa, et ma vähemalt pool minut it -- nagu mulle näis -- ei suutnud liikuda. Ja siis oli parv mu silmist kadunud, ei näinud paarikümne küünragi kaugusele. Hüppasin paati, ruttasin pärasse, haarasin aeru ja andsin tugeva tõuke. Kuid paat ei liikunud paigast. Olin rutuga jätnud paadi lahti päästmala. Tõusin ja katsusin sõlme lahti päästa, olin aga nii ärritatud ja mu käed värisesid nii, et vaevalt midagi sain teha.
kuna d'Artagnan puhkes nutma, ütles ta talle oma nii üllal häälel veenvalt: «Sõber, ole mees, naised nutavad surnute pärast, mehed maksavad kätte!» «Oh iaa, jaa!» hüüdis d'Artagnan. «Selleks, et tema eest kätte maksta, olen kohe valmis sulle järgnema.» Athos kasutas hetke, kus ta õnnetu sõber ammendas jõudu kättemaksulootusest ja andis Porthosele ning Aramisele märku minna otsima kloostriülemat. Sõbrad kohtasid teda kondoris ikka veel täiesti segasena ia kohkununa nii paljudest sündmustest; ta kutsus mõned nunnad, kes igasuguste kloostri tavade vastaselt olid viie mehe seltskonnas. «Proua,» ütles Athos, võttes d'Artagnanil käe alt kinni, «me jätame teie vaga hoole alla selle õnnetu naise keha. 641 Ta oli ingel maa peal, enne kui ta sai ingliks taevas. Kohelge teda nagu oma õde. Ühel päeval me tuleme tagasi, et tema haual palvetada.» D'Artagnan peitis oma pea Athose rinnale ja puhkes nutma.
annaabi.ee 
