1873 järgnes ,,Karneval Roomas" Ent tema kolmas operett ,,Nahkhiir" kujunes hiilgavaimaks leheküljeks viini opereti ajaloos. See on püsinud teatrilavadel tänase päevani välja ning on olnud alati publiku seas armastatud ja populaarne. ,,Nahkhiir" on klassikaline näide tantsulisest operetist. Siin tantsitakse kõikjal, olgu siis tegemist melodramaatilise või puhtkoomilise situatsiooniga. Tantsides väljendatakse nii ülekeevat rõõmu kui teeseldud pisaraid; nii põgusat kohkumust kui naermaajavaid raevupuhanguid. Strauss eelistas kiiretempolist muusikat, aeglasi lüürilise viise esineb tal võrdlemisi harva, kui nendegi hulgas leidub tõelisi pärle. ,,Nahkhiires" näitas Strauss end juba muusikadramaturgia ehtsa meistrina. Tema meisterlikust tõestasid nii kooristseenid kui ka finaalid, eriti teise vaatuse oma, mille jaoks helilooja oli varunud kõige kirkamad, meeldejäävamad meloodiad, mis mõjuvad tõsiselt nakatavalt, kaasahaaravalt. ,,Nahkhiir" esietendus 1874
Kui Hiie üles ärkas ja oma iseloomus ja välumses haruldaselt säras pidi Leemet tunnistama endale, et memm tal ikka teadis, Hiiest peab tõesti saama tema kaunis pruut. Avamerel nad armastavad ja ujujav ning kalastavad kuni jõudsid mingile saarele. Saar tundis algselt kahtlane ja see tunne ei olnud sugugi vale. Õhtuks leiti koobas, valmistati lõkke ja siis juthus midagi eriti kummalist. Nimelt tli Leemeti mürguhammastega vanaisa välja ja peale algset kohkumust ja ettevaatliku sõjahoiakut räägiti üksteisele mis toimub. Leemet rääkis perest ja raudmeeste jätkuvast külastamisest, vanaisa aa rääkis kudas ta siia saarele hüljese poolt toodi ja kuidas ta on siin ükshaaval saarele sattujaid maha võtnud, et nende luudest ehitdad endale tiivas nii, et saaks lennata raudmeestele kättemaksma. Hommsel päeval räägib vanaisa kuidas ta ilma alakehata on ehitanud