oma teadmatuses ja tulipäisuses asja vene orientatsioonile kätte. Kreutzwald pelgas eelkõige Jakobsoni venemeelsust. Ka Jannsen noorte hoiakutest vaimustuses ei olnud, kuid tema piirdus pigem torisemise kui tõsise kriitikaga. Ei olnud küll Jakobsoniga kõiges nõus, kuid viimane oli tema jaoks tänuväärne autor, kes oma töid Eesti Postimehe veergudel avaldas. Neid võis lahku viia see, et Jakobson teatas üsna varakult, et soovib ka oma ajalehe teha. Jannsen võtab selle kohkumisega vastu. Hiljem olevat aga Jakobsonile isegi edu soovinud idee realiseerimisel. Kreutzwaldi ja Jakobsoni sidus Koidula. Kreutzwaldil ja Kodulal oli tihe kirjavahetus. 1860. aastate teisel poolel tulebki Jakobsonil idee oma leht välja anda, mis oleks rahvusliku liikumise häälekandja. Jõuab selleni, et lehte tuleb välja anda Peterburis, kuna eestikeelseid lehti seal ei oleks tsenseeritud (eeltsensuuri). 1868. aastal pöördus mõttega ka trükiasjade peavalitsuse poole, et luba saada
taevast oli katnud, aegamööda lõhki ja puhastas kuu kahvatutele kiirtele teed. Valgus tungis uudishimulikult põgenejate urkasse, pani mändide okkad nõiduslikult läikima ja külvas metsa kohutavaid varjusid täis. Korraga arvas Villu kaugelt kuiva ja lühikest koera haukumist kuulvat. Ta kuulatas teravalt ja märkas, et haukumine Puidu mõisa poolt ligemale tuli. Sepa nahast käis külm värin läbi. Mai ja Priidu olid tema selja taha astunud. Kõik kolm vahtisid tumma kohkumisega üksteise otsa; kõik 200 kolm olid aru saanud, mis see tähendas: neid aeti jahikoertega taga! «Nüüd ei maksa enam põgeneda,» ütles sepp. «On koerad tõesti meie jälil, siis ei pääse me nende käest. Ei ole lugu nii, siis oleme siin hästi peidetud ja võime loota, et tagaajajad meist mööda lähevad. Peaksid nad meid siiski leidma, siis tahan mina mõõgaga urgastiku suud kaitsta; ' mujalt ei pääse keegi siia sisse. Teie olge vagusad ja ärge liikuge paigast.»
annaabi.ee 
