mõjuma hakkasid. Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära. «Peksta meie endid» ei lase!» müristati mitmest küljest. Vanemad katsusid nooremaid vaigistada, aga see tegi asja veel hullemaks. Müra läks nii suureks, et üks enam teise sõnast aru ei saanud. Korraga astus kõrge kasvuga munk, kelle lähenemist keegl tähele ei pannud, käratsejate keskele ja hüüdis tugeva, sügava häälega selges maakeeles: « Rahu kõigile!» Kohkumise ja imestusega pöördusid kõikide näod pika munga poole, keda keegi ei tundnud, kelle mehine kuju ja uhke, tõsine nägu aga kõiki aupakkumisele sundisid. Mitmed tundsid ebausklikku hirmu ja lõid salamahti risti ette. Priidu, kellele kartus ja hirm tundmata asjad olid, astus munga ette ja .vahtis teda pealaest jalatallani nagu mõnd kentsakat võõramaa lindu. «Armsad inimesed, hoidke endid õnnetuse eest!» rääkis munk, kui kõik vait olles ootama olid jäänud
balustraadile ja paiskas sealt alla. Kukkudes saja kuuekümne jala kõrguselt, põrkas määratu suur palgikolask mitu korda vastu müüri, purustas raidkujusid, tegi mitu tiiru enese ümber nagu veskitiib, mis lendu on läinud, ja langes viimaks maha. Tõusis hirmus kisa, sest must palk sarnanes tänaval tagasi põrgates hiiglamaoga. Quasimodo nägi, kuidas hulgused palgi kukkumisel laiali lendasid nagu tuhk lapse puhumisel. Ta kasutas nende kohkumise ära ja sellal, kui nad ebausklikult taevast alla langenud madjaka poole vahtisid ja portaali kivist pühamehi noolte ja haavlite sajuga purustasid, tassis Quasimodo vaikselt kiviprügi, suuri ja väikesi 405 kive, isegi müürisseppade riistakotte balustraadi äärel kust ta juba ennem palgi oli alla virutanud. Niipea kui nad all hakkasid vastu kiriku ust tagum lendas ülevalt alla kivirahet; neile paistis, nagu oleks kirik ise neile pähe varisenud.
annaabi.ee 
