· Armastusluule · Mõtteluule Lydia Koidula luuletused Ema süda Kadunud Üks paigake siin ilmas on Küla vainul väike oja voolab, kus varjul truudus, arm ja õnn. tihe pärnapuu ta kaldal seisab Kõik mis nii harv siin ilma pääl seal ma tihti seisin sinuga. on pelgupaiga leidnud sääl. Kõneldes küll näitas latv end väänvat, Kõik mis nii harv siin ilma pääl kõnet näitsid lained kohisevat -- on pelgupaiga leidnud sääl. õnnelaulu kuulsin kõigis ma. Täna jälle kuulen nende hääli -- Kas ema südant tunned sa? õnn on läinud, pisarad on jäänud! Nii õrn nii kindel, muutmata! Pärn veel haljas; lilled, õitsete; Ta sinu rõõmust rõõmu näeb ojalained voolavad veel ruttu -- su õnnetusest osa saab. minu valust räägivad nad juttu
Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. 1865 ilmus tema esimene luulekogu ,,Waino-lilled’’ Koidula kirjutas Isamaalist luulet Kadunud Koidula on 100 kroonise peal. Küla vainul väike oja voolab, tihe pärnapuu ta kaldal seisab seal ma tihti seisin sinuga. Kõneldes küll näitas latv end väänvat, kõnet näitsid lained kohisevat — õnnelaulu kuulsin kõigis ma. Täna jälle kuulen nende hääli — õnn on läinud, pisarad on jäänud! Pärn veel haljas; lilled, õitsete; ojalained voolavad veel ruttu — minu valust räägivad nad juttu ja su valest, kadund armuke. Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti kirjanik ja võru linnaarst (26. detsember 1803 - 25. august 1882 ) Tema peateoseks oli Eesti rahvuseepos 18. augustil 1833. aastal abiellus Kreutzwald Marie Elisabeth Saedleriga,
Sul linnud und mul laulavad, 12 su põrmust lilled õtsetad mu isamaa. Eesti Raamat, Lydia Koidula ,,MU ISAMAA ON MINU ARM", lk 48 KADUND Küla vainul väike oja voolab, tihe pärnapuu ta kaldal seisab: seal ma tihti seisin sinuga. Kõneldes küll näitas latv end väänvat, kõnet näitsid lained kohisevat õnnelaulu kuulsin kõigis ma. Täna jälle kuulen nende hääli õnn on läinud, pisarad on jäänud! Pärn veel haljas; lilled, õitsete; ojalained voolavad veel ruttu minu valust räägivad nad juttu ja su valest kadund armuke. Eesti Raamat, Lydia Koidula ,,MU ISAMAA ON MINU ARM", lk 52 13
mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele
mu püha Eestimaa!
Sul linnud und mul laulavad,
16
su põrmust lilled õtsetad
mu isamaa.
KADUND
Küla vainul väike oja voolab,
tihe pärnapuu ta kaldal seisab:
seal ma tihti seisin sinuga.
Kõneldes küll näitas latv end väänvat,
kõnet näitsid lained kohisevat
õnnelaulu kuulsin kõigis ma.
Täna jälle kuulen nende hääli
õnn on läinud, pisarad on jäänud!
Pärn veel haljas; lilled, õitsete;
ojalained voolavad veel ruttu
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest kadund armuke.
17
Jutt
<
annaabi.ee 
