,,Mandala" (2012) sisuliselt on tegemist ühe kirjaniku looga, mille tõmbab käima loomingulises kriisis vaevlev kirjanik. Omaelulooline materjal, mitte nii silmatorkav, kuid kokkulangevusi Õnnepalu enda kogemustega ja eluga. Põhiline kujund on kassid, vaadatakse maailma kassi pilgu läbi ja kassi perspektiivi kaudu. Hiljem keskendub perspektiiv ka kassi omanikule kirjanikule. Räägitakse ajaloost, kaasajast, kirjutamisest, kohast, kohavaimust, koha ja inimese suhetest. Paljudest üldinimlikest ja suurtest teemadest. Need teemad on asetatud nö mandala vormi. ,,Valede kataloog. Inglise aed" esseistlik päevik. Seisundikirjelduslik narratiiv. Autoetnograafiline realism. Kirjeldatakse spetsiifilisi tegemisi, toimetusi, mida autoril tuleb ühe päeva jooksul sooritada ja teha. Majapidamistööd jne. Keskmes on tänapäeva kirjanduse tunnuslik suurõnnetuse ootuse motiiv. Sisu seisukohast proovitakse mõtestada seda, mida
tekste kirjutas võru keeles, aga üldisemad, kirjakeelsemas osas võib erinevate keelekihtide põrkumist näha. Eriti see, mismoodi üheltpoolt väga kõnekeelne, teisalt väga filosoofiline autor, kuidas kõnekeelne ja filosoofiline kõnepruuk kokku saavad. Ta ise on öelnud ka seda, et koolis ei saanud aru, kuidas kirjandeid peab kirjutama. Ta võib ju üles kirjutada täpselt seda kuidas ta kõneleb. Olulised nii proosas kui draamas kohatunnetus, paikruum. Kõiv on rääkinud ja kohavaimust, mis tema tekstides ilmutab. Mingis mõttes võib väita, et koht on olulisem kui inimsuhted. Inimesed kogu aeg mängus, dialoog, suhtlemine, aga võib ka väita, et koht tingib rääkimisviise ja suunab neid. Otseselt tõrjunud psühholoogilist lähenemisviisi. Vahing on psühholoogiline: koostöö vili ongi filosoofi ja psühhiaatri vaatepunkt ja nende vaidlemine. Rõhutada ka seda, et kogu selle kõnelise ja filosoofilise põhikihi juures on Kõivu tekstides meelelised ja aistingulised