Töölisliikumise probleeme käsitleb Vilde teoses ,,Lunastus", mis ilmus 1909. aastal. 3) Loominguperiood aastatel 1912-1933 oli Vilde väikseima loomingumahuga periood. 1912. aastal ilmus ,,Tabamata ime" - see on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost. Kunstidele andujate kuulsuseiha piirdus enne seda lugu vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis nüüd hakati kirglikult kippuma "Euroopasse". Alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Tegemist on üldjuhul andelise keskpärasusega nagu Leo Saalepil, siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimärter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline. Näiteks Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud
a. esimesel poolel, raamatuks valmis ta sama aasta novembris Tallinnas "Maa" kirjastusel. Näidendi idee pookis mulle ajavaim pähe, asjaomane miljööline ainestik oli ideele immanentne. See on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost, milline tüüp meil uue sajandi algusest peale arvukamalt hakkas esinema. Piirdus kunstidele andujate kuulsuseiha enne seda vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis hakati nüüd kirglikult kippuma "Euroopasse"; alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Ükski kahtlus, ükski hoiatus ega õpetus ei leia teed säher- duse esteetilise ristisõitja teadvusse, äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta, sest tema fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Kuna aga see usk tavaliselt on ebausk parimal puhul võib ehk juttu olla andelisest keskpärasusest, nagu Leo Saalepil,
annaabi.ee 
