17. Lope de Vega. - Tema looming oli Hispaanias ainuvalitsev XVI sajani lõpul. Lope de Vega arvates ei sobinud antiikteatri põhimõtted Hispaanias, kus publik nõudis teistsugust, elavat ja liikuvat, kiire sündmuste arenguga vaheldusrikast teatrit. Samuti ei pidanud ta vajalikuks range piiri tõmbamist ,,kõrge" ja ,,madala" zanri vahele. Lisaks eelnevale pole tarvis kinni pidada mingeist aja- ja kohapiiranguist, sest need muudaksid näidendi kohmakaks ja kängitsetuks. Gracioso on Lope de Vega toodud püsiv tegelastüüp hispaania teatrisse. Veiderdaja, lopsakaid vanasõnu ja vaimukusi pilduv härrasmehe teener, kes kandis näidendisse huumorit ja satiiri. 3 Lope de Vega näidendit: ,,Fuenteovejuna", ,,Sevilla täht" ja ,,Rüütel Olmedost".
ajalookroonikad. Lahkab võimu probleemi. Draama: „Romeo ja Julia“. Psühhologiseerib ja individualiseerib oma näidendite tegelased. Tragöödiad: „Kuningas Lear“, „Macbeth“, „Hamlet“. Viimase loomeperioodi näidendeid on nimetatud tragikomöödiateks, teatud muinasloolisus, idüll, mis viib õnneliku lõpplahenduseni. Lope de Vega: ei pidanud vajalikuks range piiri tõmbamist kõrge ja madala žanri vahele, pole tarvis kinni pidada aja- ja kohapiiranguist. Alates temast sai Hispaanias valitsevaks 3-vaatuseline näidend. Hispaanias: erinevate riimiskeemidega stroofid. Mõõga ja mantli komöödiad – tegelasteks olid tunnuslikult mõõka ja musta mantlit kandvad aadlikud. Rühm näidendeid, mille taustaks on rahvuslik ajalugu. Shakespeare kujutas oma ajalookroonikais eeskätt valitsejaid ja aadlikke, de Vegal on peategelasteks sageli lihtinimesed. Rahva loomulik rikkumatus vastandub võimukandjate egoismile. Üheks peatunnusjooneks
annaabi.ee 
