Okupatsioonirežiimi ja vallutatud alade sõjaaegset poliitilist arengut puudutavad küsimused lahendati kohapealse võimuesindajate improviseerimise ja Hitleri ühekordsete otsuste najal. Nende kahe vahel püüdsid paljud ametkonnad oma mõjuvõimu maksma panna, olenemata, kas neil selleks formaalselt voli oli või mitte. Sellega kaasnes üksikküsimuste dubleeriv ja vastuoluline reguleerimine. Kindlapiirilise okupatsioonipoliitika puudumine ja ametkondlik konkurents võimaldasid kohapealsetel võimuesindajatel suhteliselt ulatuslikku oma poliitika ajamist, mis viis suurte erinevusteni sarnase okupatsioonivõimuga riikides (näiteks Ostlandi riigikomissariaati kuulunud Eesti, Läti ja Leedu). Eestis astus 1941 suvel ja sügisel järk-järgult tegevusse saksa okupatsioonivõimu aparaat, mis moodustus kolmest osast: Nõukogude võimuorganite kokkuvarisemisel rahvaalgatuslikult Eesti Vabariigi
üleandmiseni. Esmaabi andmise barjäär väheneb tänu telefoni teel motiveerimisele ja toetamisele tunduvalt. Häirekeskuse töötajale esitab selline telefoni teel juhendamine väga kõrgeid nõudmisi, seetõttu on rahvusvaheliseks standardiks saanud erikoolitus ja struktuurse protokolli kasutamine hädaabi-helistaja küsitlemiseks ja telefoni teel juhiste andmiseks. Sündmuskohta saadetud kiirabibrigaadil on kergem kui kohapealsetel esmaabiandjatel. Kiirabibrigaadid on hädaolukordadega harjunud, aga mis peamine – neil on kohalesõidu ajal võimalus end vaimselt ette valmistada. Esmaabiandjat, kes on võib-olla 15 minutit (üksi) patsiendi eest enne kiirabi saabumist hoolitsenud, ei tohi isegi ebaõigete esmaabivõtete rakendamise korral etteheidete või kurjustavate sõnadega kõrvale tõugata. Motiveerivaks patsiendi ülevõtmiseks võiks olla näiteks selline lause: „Suur tänu abi eest, jääge palun veel siia
annaabi.ee 
