ajakohastatud ja ühtlustatud (Erelt jt, 2013). ÕS 2013 esitab sõnaraamatuna 21. sajandi keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame. Kirjakeele sõnaraamatuna hõlmab ÕS 2013 kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara ning koha- ja sotsiaalmurrete sõnavara (Erelt jt, 2013) Sõnaraamat sisaldab juhendit, kuidas antud teost kasutada. Samuti leidub selles lühendivalimik, kus on välja toodud tähestikulises järjekorras suur hulk erinevaid lühendeid; kohanimevalimikku, kus leidub üle 4300 kohanime (Erelt jt, 2013). Kuna eestikeelses tekstis kasutatakse sageli ka võõrkeelseid nimesid, mille puhul mitmete tähtede ja täheühendite hääldus asjaomases keeles on eesti kirjaviisi seisukohalt erinev, siis on ÕS 2013-es olema ka teistkeelsete nimede hääldamise juhised (Erelt jt, 2013). Võõrsõnade leksikon on mõeldud kõigile, keda huvitab võõrsõnade õigekiri, tähendus, muutmine või päritolu
kohta (VÕK 1983), mille valmistas ette Henn Saari. See omas ajas suhteliselt radikaalne otsus kaotas paljud kirjapildimugandid (Gaana > Ghana, Kostariika > Costa Rica, Madriid > Madrid). Alguses tõrguti mitmel pool uusi nimekujusid omaks võtmast ja neid peeti liialt uuenduslikeks, ent 1990. aastate alguseks olid nad enamasti tulnud kasutusele. 1996.97. aastal arutas väliskohanimede kirjutamist Emakeele Seltsi keeletoimkond, pidades silmas ÕS 1999 kohanimevalimikku (Päll 1998b). Suund kirjapildimugandite arvu vähendamisele jätkus (Kilimandzaaro > Kilimanjaro, Taivan > Taiwan, Upsala > Uppsala), ent paari nime osas mööndi uuesti ka traditsioonilist nimekuju (1983. a Kbenhavn, 1999. a Kopenhaagen). Tänapäeval on peamine kogu, kus käsitletakse võõrnimekirjutuse küsimusi, Emakeele Seltsi keeletoimkond. Keeletoimkond arutab nii ümberkirjutusreegleid kui ka üksiknimesid. Tähtsamatel juhtudel on
annaabi.ee 
