jätkus pärast sõida ja tulid appi muutekorrespondendid. Kokku kogunenud üle 500 000 sedeli. Olemas Eesti Keele Instituudis. Koguda tuleks nimesid pigem rohkem korraga, ühekorra esinevad andmed võivad olla vigasemad. Kaardiallikad: varaseim kaardikujutis, mis kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas. Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides. Suur osa huvipakkuvast dokumentatsioonist digiteeritud. Kohanimeraamatu suurim probleem: allikatest ei jõua kõike läbi töötada ja peab valima. Hupel esimene kohanimeuurija. 19. Sajandil baltisakslased need, kes uurisid, esimesed eestlased Hurt ja Veske. Järgnes periood kus soome nimeuurijad: Ojansuu ja Kettunen. 1910ndatest hakkas kirjutama kohanimede teemal. Suurimaks kohanimede tööks jäi eesti kohanimede uurimus 1955 ilmus Helsingis. Nimepoolest ainus kogu eesti kohanimesid käsitlev teos. Kettunen tugines Eiseni materjali (ja nende vigadele)
16.saj saab hea ülevaate. Eesti perekonnanimesid on uurinud Rajandi ja Tarand, kes leiavad, et juba enne ametlikku perekonnanimede andmist oli eestlastel perekonnanimi umbes 15–20% talupoegadest. Perekonnanimed olid linnades käsitöölistel ja kaupmeestel, nekrutitel, pärisorjusest vabastatud talupoegadel sageli saksa nimed, vabadikel, kes polnud mõisaga seotud. 1809 andis pastor Roth Kanepis esimesena talupoegadele perekonnanimed. Kohanimeraamatu koostamisel tuli välja, et enne ametlikku nimepanemiskampaaniat pani nimesid ka G. Masing oma talupoegadele. 1816 sai Eestimaa, 1819 Liivimaa talupojad priiks – liikumisvabadus, nimepanek. 1823 oli kampaania. 19.saj algul oli pärisorjusest vabastamine – kes Liivimaal vabastatakse orjusest, saavad endale nimed. Gustav Masing võttis O. W. Masingu loodud õ-tähe perekonnanimedes kasutusele, kui O. W. Masing oli selle loonud.
annaabi.ee 
