Üks keskaja muusika žanritest – rüütlilaul on minule arvatavasti kõige hingelähedasem. Tundub kuidagi ilus ja austav, kuidas rüütlid oma südamedaamidele õukondades laulmas käsid ja niimodi daamidele muljet avaldasid. Rüütlilaulude saateks mängiti põhiliselt : fiidelit, rebekki, harfi, põikflööti, trompetit, käsitrummi ja tamburiini. Kõige sümpaatsem loetelust tundub harf, kuna selle mahe kõla tunduvad rüütlite armastuslauludega kõige paremini kohanevat. Keskaja ehitised olid massiivsed ja suurgsugused – turvatunnet pakkuvad. Just nagu minu iluideaalis ette nähtud. Suured sambad ning väga palju pisidetaile hoonete seintel ning akendel. Ümarkaared ning jumalikud maalid seintel muutsid minu arvates vaatepildi pehmeks ja usutavaks. Hiljem avaldusid ka teravkaared ning kõrged kitsad kirikud. Tihti oli kirikutel kaks torni. Seintel olid tahvelmaalid ja puuskulptuuridega tiibtalaarid. Minu
palju, siis kaasajal on teadmiste omamisest olulisemaks muutunud teadmiste kasutamine. Olemasolevate teadmiste efektiivne kasutamine, probleemide lahendamine, ratsionaalne mõtlemine, võime mõista ümbritsevat maailma - need ongi psühholoogilistes uurimustes sagedamini kasutatud väljendid intelligentsuse defineerimisel. Samas on ka igaühel meist mingi arusaam targast inimesest, mõnele tähendab see igas olukorras toimetulevat, hästi kohanevat inimest, teisele igapäevaelus veidi saamatut filosoofi. Vast viimasele nägemusele sarnasemalt on intelligentsust defineerinud ka üks selle valdkonna klassikutest Edward Thorndike, kelle jaoks intelligentsus tähendas vaimset kvaliteeti, mille osas Aristoteles, Platon, Thucydides ja teised nendetaolised erinesid kõige enam nonde päevade Ateena idiootidest. Et oma mälu ja mõistust mitte liigselt koormata tasuks meelde jätta aga
tegevusi ning (inim) ressursside omistamist detailselt suhteliselt pika ajaperioodi (suurem osa projektist) kohta; .. kasutab tavaliselt kose mudeli (mitte iteratiivset) elutsüklit: esmalt defineeritakse kõik nõuded, teiseks defineeritakse detailne disain, kolmandaks realiseeritakse. Kohanev (adaptiivne) protsess käsitleb muutust kui vältimatut paratamatust, millega on tarvis paindlikult kohaneda. Kasutatakse tavaliselt iteratiivset elutsüklit. Agiilne protsess rakendab kerget ja kohanevat protsessi, mis reageerib muutuvatele nõuetele. UP pole selle autorite poolt mõeldud raske ega ettekirjutavana, kuigi lai mittekohustuslike tegevuste ja artifactide hulk võib tekitada sellise mulje. Ta on mõeldud rakendamiseks agiilse protsessi vaimus (agiilne UP): Eelista väikest hulka UP tegevusi ning artifacte (sõltuvalt projektist). Ära aja asja liiga keeruliseks; Kuna UP on iteratiivne, siis nõudeid ja disaini ei lõpetata enne realiseerimist
annaabi.ee 
