MA TEAN, ET MA MIDAGI EI TEA "Ma tean, et ma midagi ei tea," on iidvana mõte, mille on kunagi ammu välja öelnud tuntud filosoof Sokrates, kes oli omal ajal ilmselt kõige targem mees planeedil maa. Siiski, selle väitega ei saa mind päris nõus olla- lähenetud on liiga radikaalselt. Mina kohandaksin härra Sokratesi väite ümber ja sõnastaksin selle hoopis nõnda: ,,Ma tean, et ma paljut ei tea." See on võibolla liiga ,,sõnasabast-kinni-lähenemine", aga hetkel las ta olla. Teadmine, et ma midagi ei tea, on juba teadmine. Seega ei ole võimalik väita, et antud persoon midagi ei tea. Samas võrdeliselt teadmiste suurenemisega suureneb ka mitte teadmine. Paradoks? Et asja oleks teil lihtsam ette kujutada, mõtleme, et teadmine on üks planeet meie
viimastel aastatel on seda üritatud parandada, siis on regionaalsed erinevused pigem kasvanud. Probleempiirkonnad, mille tõttu muutusi on hakatud tegema on endiselt samad. Siiski on paranenud teatud alade sotsiaal-majanduslik olukord ja mahajäämus; samuti on ka häid arendusideid ning ka projektide juhtimisoskus paranenud. Mina muudaksin regionaalpoliitikas tööjaotust omavalitsuste poolt. Esiteks parandaksin infrastruktuurvõrgustikku ja ühistransporti. Teiseks kohandaksin töökohad ja teenusest maakonnakeskuste ja teiste asulate ümbrusesse. Mis aga puutub regionaalpoliitika elluviimisesse, siis oleks vaja parandada riigi keskvalitsuse, maakondliku tasandi ning kohalike omavalitsuste koostööd. Arvestada tuleb keskuste ja tagamaade vastastikust sõltuvust ning keskuste kaalukat rolli edasises regionaalarengus. Veel enam, väheneb majanduslikult aktiivse rahvastiku osakaal pea igas maakonnas ja see on seotud rahvastiku vananemisega
annaabi.ee 
