väljendamine, mitteverbaalse tegevuse väljendamine. NORMIKEEL Normitud keele grammatika on standardiseeritud, st on välja valitud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Puudub mitmekesisus(saab olla ainult kas õige või vale). On arendatud tavaliselt kohamurrete baasil(siis, kui tekkis vajadus, levis kirjaoskus, levis kooliharidus, levis meedia). · normikeel muutub iseseisvaks sõnad ja grammatilised vormid, mis puuduvad kohamurretes · puudub regionaalne identiteet · normitud grammatika, sõnavara ja ortograafa · pole aktiivselt ja laialdaselt kasutatav, sest suur osa ei valda seda korralikult · kasutatakse kirjas ja avalikus suhtluses Normikeele 3 seisundit: tunnusteta NK, ametlik keel, riigikeel. John Joseph NK ei ole kellegi emakeel, lähtub NK sõnavarast ja süntaktilistest konstruktsioonidest.
Argikeelsetes sõnades esines -nd 56%, neutraalsetes 32%, kirjakeelsetes 28%; - sotsiaalsetest teguritest on olulised kaks: sugu ja vanus. Naised kasutasid lühemaid vorme 29%, mehed 38%. Seega naised on normikeelsemad. Enim kasutab pikka vormi noorem ja keskmine põlvkond, kuid erilist vahet pole. Kaily Cui: h hääldamine Kaily Cui uuris oma bakalureusetöös teist tuntud variaablit: h hääldamist või mittehääldamist sõna algul. Siin on väidetud, et vanades kohamurretes üldiselt h-d ei hääldatud (va Võrus ja Hiiumaal Pühalepas). Normikeeles on ta aga üldiselt tunnistatud hääldamist vajavaks, kuigi selget normingut ses suhtes pole. Cui uurimused näitasid, et ametlikus kõnes esineb pea alati h. See oli ka varieerumise kõige olulisem mõjur. Oluline oli ka teksti tüüp: dialoogis esineb h 62%, monoloogis 72%. Sealjuures on meestel dialoogis ja monoloogis sama sagedus, naistel selge erinevus.
annaabi.ee 
