saame teada vaid jäänud esemete järgi. Suurest Veeuputusest oli mainitud järgmiste riikide mütoloogias: Babüloonias, Mesopotaamias, Palestiinas, Süürias, Indias, Hiinas, Kreekas, Vietnamis, Früügias ja paljudel Aasia saartel näiteks Filippinidel. Nendest eri rahvade legendidest saab tänapäeval teada suurema osa, kuid ikka mõningad tükkid jäävad vahele kuna olid kunagi kaotatud. Teadlaste ja ajaloolaste uurimuste järgi saab täpselt öelda, et mitmetes kohades, legendid kokkupuutuvad üksteisega ja on omavahel väga sarnased. Seda võiks põhjustada rahvaste kultuuride sarnasused ja ühe rahva uskumuste levimine teise rahva kultuuri sisse. Nii näiteks naaberriikide usk on tihti sama ning jumalad on samad, kuid üksik asi, mis võib erineda, on jumalate ja kangelaste nimed. Ka eeposte tõlgendamine võib mitmetes rahvades teistsugune olla, nii nagu kaks erinevat kunstniku väljendavad sama asja kahel erineval viisil ja erinevates stiili vormides.
Merepinna tõus muudab rannajoont, uputab põllumaid, suurendab erosiooni, saastab mageveevarusid (Globaalsed keskkonnaprobleemid, 1996). Vasak pilt näitab keskmine jääkatte 1979-1981 suvede lõppus, parem pilt 2007 suve lõppus (http://www.nasa.gov/topics/earth/sea_ice_nsidc.html). Soolase vee sissetung. Soola-vee sissetung, meretaseme tõusu tulemusena, võib hävitada suur osa joogivee rannikuriikides. Näiteks Iisralis mõnedes kohades soolane vesi tungib maaaluse allikate peale kiirusega 50 meetrit aastas. On kohad, kus merevesi on juba tunginud ja saastunud värske veee allikaid kahe kilomeetri sügavusel. Rannikualade erosioon. Peamine merevee taseme tõusu sekundaarse mõju on massiivne ranna erosioon.Eriti tundlikud meretaseme tõusule ja erosioonile on liivased rannikualad. Liivarannad moodustavad 20% kogu rannikualast. Rannikujoone taandumine võib olla nähtav isegi
annaabi.ee 
