1980. aastate alguseks Eesti maarahvastiku vanuskoostis tasakaalustus, sellele viitab ka rahvaarvu languse aeglustumine või peatumine maa-asulates. Välissündinuid, s.t. valdavalt sõjajärgsel perioodil Eestisse sisserännanud rahvastikku iseloomustanud demograafilised protsessid järgisid reeglina päritolumaa trende. See tingis ka selle, et ehkki depopulatsioon iseloomustas Eesti põlisrahvastikku juba 1970. aastatest alates, sai negatiivne iive kogurahvastikku iseloomustavaks jooneks alles 1990. aastate alguses. Kirjeldatud rahvastikuarengu mittesünkroonsuse ühe tulemusena iseloomustas 1990. aastate Eestit Euroopa kontekstis silmapaistvalt kõrge välissündinute osakaal, mis ületas koguni 26% kogurahvastikust (1989. aasta rahvaloenduse andmetel). Kui välissündinutele lisada ka nende teine
Nad muutuvad eriti teravalt, kui dokumentideta migrandid püüavad panna poliitikuid surve alla minnes tegema näljastreiki, et ennetada väljasaatmist või siis pärast aastaid kestnud vaidlusi ja samas sisseseadmist teatud piirkonnas, perekond, kes taotles asüüli kuulis, et nende nõue on riigi poolt tagasi lükatud. Vahepeal rändesaldo on omandanud positiivse märgi ning aina suureneb suures hulgas tööstusriikidest. Nii mõnelgi juhul on see, et tegelik sissevool hoiab kogurahvastikku vähenemast. Ilmselt enamik Lääne-ja Põhja-Euroopa riikidest näevad oma rahvastikku kasvamas immigratsiooni tulemusena, sageli enam kui 20 immigranti 1000 elaniku kohta aastas. Nagu selle vastu majandusülemineku riigid kipuvad kaotama rahvastikku mõnikord nii läbi emigratsiooni ja selle tõttu, et suremus on suurem sündimusest. Niipea kui Kesk-ja Ida- Euroopa majanduslik olukord paraneb, muutub see kohe ka atraktiivseks rahvusvaheliste immigrantide jaoks (näiteks Sloveenia)
annaabi.ee 
