Strateegiad Kapitalistlike suhete juurdumine tõi kaasa ka tõsiseid muudatusi sõjakunstis vägede oskuslikus juhtimises, mille eesmärgiks on võit. Tulirelvade kasutuselevõtuga kujunes välja joontaktika. Tüüpiliseks muutus lahingukord, mille puhul jalavägi jagati kolmeks ning asetati viirgudena. Lahingus oli otsustavaks peamiselt jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega selline korraldus üldjuhul kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks: tsentrumi moodustasid jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise takistamiseks ja piiride kaitseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks: sõjavägi oli jaotatud ühtlaselt kindlustuspunktidesse.
joontaktika. Tüüpiliseks kujunes olukord kus jalavägi jaotati kolmeks ning asetati viirgudena ühele joonele. Jalaväe tiibadele, vahel ka väeosa vahele, paigutati ratsavägi, suurtükivägi paigutati aga väikeste gruppidena lahingukorra ette ja tiibadele. Rivistamisel asetati külmrelvakandjad keskele ja tulirelvakandjad tiibadele. Lahingus oligi otsustavaks jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega kogupaukude süsteem kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks.Tsentrumi moodustas jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Lahingukord pidi võimaldama tugeva hoobi andmist ja ei rivikord ei tohtinud segi minna ning seetõttu võeti lahingukord sisse väljaspool vastase tuleulatust. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ilma ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise
annaabi.ee 
