tööga ära. Arvan, et Eestis on väga alahinnatud näiteks politseinike, päästeametnike, kaitseväelaste, sotsiaaltöötajate tööd ja nende tasustamine. Paljud on nimetatud ametitest lahkunud ja asunud tööle välismaale või muudele kõrgema palgalistele töökohtadele. Nüüd, kui enam uusi spetsialiste ka juurde ei tule võib tulevikus sattuda ohtu meie turvalisus. Uue seaduse eelnõus on palga uueks määraks toodud suhe, kus põhiplak peab moodustama 70 protsenti kogupalgast ja 30 protsenti võib olla individuaalne lisatasud. Probleemseks jääb aga see mida hõlmab individuaalne lisatasu. Vanas ATSis oli probleemiks liigsete põhjendamatute lisatasude maksmine. Minu arvates on see siiski säilinud 30 protsendi näol, sest ei ole kuidagi määratletud selle sisu. Summa on nüüd sõltuv põhipalgast aga lisatasu põhjust ei pea välja tooma, kuna see on lubatud seaduse alusel. Tulemustasude kohapealt on
pensionisüsteemi, on jagatud tööandja ja töövõtja vahel. Maksu suurus sõltub selle eesmärgist, sissetuleku suurusest jne. Ettevõtja maksab iga töötaja brutopalgalt 40%-50% sotsiaalmaksu ning töövõtja panus sotsiaalmaksude kogumises piirdub 20-25%-ga (Deflassieux, 2011). Mõningad näited (tabel 3): haigekassale makstav tervisekindlustuse summa arvestatakse kogupalga pealt töövõtja maksab 0,75 % ja tööandja 12,8%; peretoetus, 5,4% kogupalgast, tasub täies ulatuses tööandja. Tabel 3 Cleiss, 2010 1991. aasta Finantsaktiga otsustati, et sotsiaalmaksu peavad maksma kõik inimesed, kes elavad Prantsusmaal ning kes saavad kohustuslikust tervisekindlustusest kasu. Tulud, mis sotsiaalmaksust tulevad, eraldatakse sotsiaalkindlustuse eelarvesse, spetsiifiliselt riiklikele peretoetustele, solidaarsusfondi pensioniskeemi ja kindlustusse. 1996
annaabi.ee 
