See idee seisneb selles, et lisaks kahe esimese põlvkonna individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed, grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule. Teine võimalik liigitus on vabadused ehk inimõigused negatiivses tähenduses (õigused olla millestki vaba) ja õigused ehk inimõigused positiivses tähenduses (õigus millelegi). Vabaduste käsitlus tuleneb peamiselt angloameerika õigustraditsioonist ning hõlmab kõne-, usu ja kogunemisvabadust. Need õigused viitavad tegudele, mida riik ei tohiks sooritada. Inimõiguste positiivses tähenduses käsitlus tuleneb peamiselt Rousseau- järgsest kontinentaaleuroopa õigustraditsioonist, tähistades õigusi mida riik peab tagama ja võimaldama. Sinna kuuluvad näiteks õigus haridusele, õiguslikule võrdsusele jne. Paljud 20. sajandi põhiseadused ning näiteks ka Inimõiguste Ülddeklaratsioon sisaldavad inimõigusi positiivses tähenduses.
kultuuriliste õiguste kohta) ning seejuures kas on või ei ole : - kehtestatud totaalne tsensuur massiteabe üle, - rakendatud laialdast haldusjärelevalve süsteemi kodanike ja teiste elanike, eriti nn teisitimõtlejate ehk dissidentide suhtes ja piiratud nende liikumisvabadust, - piiratud koosolekute- ja kogunemisvabadust ning vabadust ühineda mittetulunduslikesse, sh poliitilistesse organisatsioonidesse, - piiratud kodanike ja teiste elanike suhtlemist teiste riikide kodanikega, sh teistes riikides elavate sugulastega ja perekondade ühinemist, - otseselt või kaudselt rikutud kirjavahetuse saladust ja eluaseme puutumatust,
annaabi.ee 
