Otse maapinnale rajatud sõnnikupatarei hoiukohta tohib kasutada ainult ühe aasta jooksul. Sõnnikuaun peab olema veekogust, allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100m. b) Tahesõnnikuhoidlad. Lihtsaimaks tahesõnnikuhoidlaks on betoneeritud plats (joonis 5), kuhu kuhjatakse laudast eemaldatud sõnnik. Virtsa väljavalgumise takistamiseks ehitatakse sõnnikuplaadi ümber betoonist kaitserant. Eralduv virts kogutakse kokku platsi servas paiknevate kogumiskanalite abil ning hoiustatakse eraldi hoidlas. Selline tahesõnniku ladustamise viis sobib väiksematele lautadele, kus kasutatakse suures koguses allapanu (lõas-, sügavallapanul pidamine). Vedel- ja poolvedelsõnnikuhoidlad. Sõnniku voolavuse tõttu piirab vedel- ja poolvedelsõnniku hoiustamist hoidla kõrgus. Laguun-tüüpi hoidla (joonis 7) on süvendisse ehitatud kolmest (neljast) küljest piiratud veetihe rajatis. Seinad ehitatakse monoliitsest raudbetoonist või tehases valmistatud
rohkem niiskust välja viia kui peale tuleb. Selleks, et niiskus katusekonstruktsiooni ei kahjustaks, tuleb veeaurule anda vaba väljapääs tuulutuskanalite kaudu (spetsiaalsed tuulutussoontega villamatid paigaldatuna põhisoojustuse peale). Soojustusmaterjalide 55 tuulutuskanalid ühendatakse välisõhuga räästal, vertikaalpindadel ja katuse kõrgematesse punktidesse (harjadesse) loodud tuulutus-kogumiskanalite paigaldatud alarõhutuulutitega. Tuulutusavad peaksid olema võimalikult ühtlaselt jaotatud. Ära tuleb kasutada loomulik rõhkude vahe tuuleõhu ja tõmbe mõjul, samuti rõhuerinevused mitmesuguste temperatuurimuutuste mõjul, samuti sissevõtu ja väljalaskeavade kõrgusvahed. Kui kondenseerunud vesi tuulutuse kaudu ei eemaldu, siis võib see koguneda katusekatte kihtide vahele või katusekatte alla, kus aurustub suvel päikesekiirguse mõjul, tekitab