Riigiametnikud, istudes oma toolil, on kaugel nn päriselust ning otsused toimuvad nii, et ümberringi on palju ebamäärasust. Ametnikel pole otsest kokkupuudet asjassepuutuvate inimestega. Seetõttu ei pruugi otsused olla kas vastavuses ootuste ja loodetavaga. Ühiskondlik sund omab õigustust siis, kui inimene on nõus sunniga, kuid võib kohustuse jätta ikkagi tegemata. Maksude maksmine läheb selle alla, me oleme nõus makse maksma, kuid kui kogemata jääme vahele sellekuiselt kogumiselt, siis me ei lähe seda ise teavitama. Kõige vähem on õigustatud ühiskondlik sund nn isamaaarmastuse levitamisel sõdades osalemine, kus on ohvrid. Sõduritele tehakse ajupesu oma maa kaitsmise, isamaalisuse kohta. Vabaduse erisus hüvede vahel tuleb välja parimalt, kui üks inimene omab midagi kellegi teise arvelt, nt kasvõi toit, mis peaks olema üks miinimumvajadus ning hüve, nt tarkus, mida saab iseseisvalt õppida ning füüsiliselt kelleltki ära võtta
aasta lõpus Sakalat. Henriku kroonika kohaselt paistis see sõjaretk silma erilise julmusega. Sakslastele latgalite selline isetegevus ei meeldinud, sest nad kartsid eestlaste ulatuslikku kättemaksu. Seetõttu sõlmiti nende nõudmisel üheltpoolt eestlaste ning teiselt poolt sakslaste ja latgalite vahel üheaastane vaherahu, millega olevat Henriku sõnul rahul olnud ka eestlased. Sakslaste rahumeelsuse taga oli ilmselt ka see, et Saksamaalt oli ristisõdijate kogumiselt tagasi jõudmas piiskop Albert, kes veel ilmselt ei teadnudki, et võitlused eestlastega on alanud. Eestlased ründasid orduvägesid ja nende liitlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Pärast mitmeid rüüste- ja piiramisretki Ugandisse otsustasid kohalikud eesti vanemad anda sakslastele otsustavama vastulöögi. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210
annaabi.ee 
