on valmistada hüviseid tarbimiseks. Vahetoodete eristamiseks lõpphüvistest kasutatakse nn lisandväärtuse meetodit. LISANDVÄÄRTUS on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus, ehk teisisõnu tootmise algsisendite väärtus. Toodetud lõpphüviseid kasutatakse tarbimiseks, kapitali kogumahutusteks (investeeringuteks) ja ekspordiks. Tarbimine jaguneb kaheks: lõpptoodangu tarbimiseks ja vahetoodangu tarbimiseks. Vahetarbimine hõlmab ainult selliste toodete tarbimist, mida edaspidi kasutatakse teiste toodete valmistamiseks. Lõpptoodangu tarbimine sisaldab endas majapidamiste ja avaliku sektori kulutusi lõpphüviste soetamiseks. Lõpphüvised võivad olla nii kodumaist kui välismaist päritolu. Viimasel juhul on tegemist importhüvistega.
Sellise lähenemise eesmärk on rõhutada, et majanduse lõppeesmärk on valmistada hüviseid tarbimiseks. Vahetoodete eristamiseks lõpphüvistest kasutatakse nn lisandväärtuse meetodit. Lisandväärtus on kogutoodangu väärtus, millest on lahutatud teistelt tootjatelt hangitud ja hüviste valmistamiseks kasutatud materjalide, pooltoodete jne. väärtus, ehk teisisõnu tootmise algsisendite väärtus. Toodetud lõpphüviseid kasutatakse tarbimiseks, kapitali kogumahutusteks (investeeringuteks) ja ekspordiks. Tarbimine jaguneb kaheks: lõpptoodangu tarbimiseks ja vahetoodangu tarbimiseks. Vahetarbimine hõlmab ainult selliste toodete tarbimist, mida edaspidi kasutatakse teiste toodete valmistamiseks. Lõpptoodangu tarbimine sisaldab endas majapidamiste ja avaliku sektori kulutusi lõpphüviste soetamiseks. Lõpphüvised võivad olla nii kodumaist kui välismaist päritolu. Viimasel juhul on tegemist importhüvistega.