ilmale, kes mind armastavad, kui mul tulevad kortsud näkku ja mujale. Või ma muretseks enesele palju raha, sest inimesega on elus ikka nõnda, et noorelt armastatakse teda tema nooruse, vanalt tema raha pärast. Seni, kui pidasid mind targaks, ei maksnud mind kuulata, ilmas pidi olema ju nii palju rumalaid, et tarkusega pole siin midagi teha. Inimesed abiellugu või olgu vallalised, rikkugu abielu või olgu vooruslikud, muretsegu lapsi või tapku nad, mingu pankrotti või kogugu varandust, aga ärgu nad arvaku, et inimsoo tulevik ja õnn sõltub mõne daami või karjatüdruku jalgade mõõdust, tema küünte poleerist või kulmude kaarest. Tööst, tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus!" Indrekul oli sellisest raha ja välimuse ülemvõimust kõrini, vastupidiselt Karinile, kes seda väärtustas. Raha abil sai ta hoida oma noorust ja nooruslikku välimust, mida ta väga kaotada kartis, lähenedes oma elu tipule. Karinile tähendab enda vormishoidmine ja
Reiman arvustas EÜS-i kroonikas teravalt Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle juhte, ,,kes punase läätseleeme eest rahva ja ma pühama vara äraandjaks said", ega usu, et Eesti üliõpilased olevais tingimusis seltsi oma osavõtuga päästa ja parandada suudaksid. Ka arvas Reiman, et on õige, kui üliõpilane avalikust tegevusest osavõtuga oli tagasihoidlik ja enam teadusega tegemist tegi, sest ,,kes oma rahvale ükskord küpset toitu pakkuda tahab, see kogugu ise enne vaimukamber varaga kuhjani täis". Reimani enda huvid aga liikusid palju laiemalt, kui seda oli eriala ülikoolis, ja haarasid kogu eesti kirjandust, teadust, kultuuri, rahvuspoliitilist seisukorda. Ta elas kaasa eesti ühiskonna käärimisele ja tundis tõsise isamaalasena muret rahva tuleviku pärast. Eriti südamel lähedal oli talle kõige arvustuste peale vaatamata Eesti Kirjameeste Selts, kuhu ta ülikooli tulles ilmse vaimustusega
annaabi.ee 
