keskklassist kuuluv täiskasvanud mees. Gilidid kaitsesid liikmete huve, korraldasid seltsielu, pakkusid abi ja toetust. Tsunft-käsitööliste vennaskond, kuhu linnakäsitöölised kogunesid ametialade järgi ja mille raames korraldati väljaõpet, kaitsti turgu, kontrollitit toodete hindu/kvaliteeti. Skraa- tsunfti põhikiri. Toomkapiitel- iseseisev autonoomen üksus oma vara ja kassaga, kuhu kuulusid kõrgemad vaimulikud; Kirikukihelkond- territoriaalne kogudus, mida teenisid koguduspreestrid; Missa- jumalateenistus, ladina keeles; Tsitertslased, dominiikllased ja frantsiskalased= kerjusmungaordud; Reformatsioon- usupuhastus, Marthin Luther 1517 Wittenbergis. Liivimaal 1523; Pildirüüste- 1524 kirikutes rüüstamine, purustamine.
Liikmed olid peamiselt jõukad kaupmehed. Käsitöölistest kuulusid sinna kullassepad. Mustpeade Vennaskond- Vallaliste kaupmeeste ja kaupmehesellide ühendus. Kui mustpea abiellus, sai tast Suurgildi liige. Hansa Liit- Põhja-Saksa ja Läänemere kaupmeeste ning kaubalinnade liit ehk kaubanduslik ja poliitiline liit. Juhtlinnaks oli Lübeck. Eesti linnadest kuulusid Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. kirikukihelkond- Territoriaalne kogudus, mida teenisid koguduspreestrid. Igal kihelkonnakirikul oli oma kaitsepühak. toomkapiitel- Kõrgem vaimulike (reeglina 12 toomhärrat) kolleegium, mis tegutses toomkiriku juures. Kapiitli eesotsas oli praost, kes juhatas kapiitli istungeid. Jumalateenistuste korda ja üldist distsipliini jälgis dekaan. Toomkapiitli olulisimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. kerjusmungad- Katoliku mungaordude liikmed, kelle kloostreil puudub varandus, elavad annetustest. Põhitegevuseks jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine
Läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud õigused, näiteks kohtuvõim talupoegade üle, läks samuti üle aadlikele. 12. VANA-LIIVIMAA KIRIKLIK KORRALDUS JA REFORMATSIOON Kiriklik korraldus-Piiskopkondade keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Riias, Haapsalus ja Aizputes, seal pidasid jumalateenistuse toomhärrad, kes moodustasid toomkapiitli. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid koguduspreestrid. Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. Kui 13. sajandil suudeti ristisõdade lainel kirikustruktuurid üles ehitada ja rahvas ristida siis järgneva sajandi poliitiline ebastabiilsus andis saavutustele tagasilöögi. 15.nda sajandi reformipüüdlused tõid värskeid tuuli Liivimaale, nimelt rõhutati emakeelse jutluse tähtsust ja nõuti vaimulikelt rangemaid elukombeid. Ordud, kloostrid-koos ristiusuga jõudsid Liivimaale tsitsertslased
annaabi.ee 
