iii. Epigeneetilised faktorid c. Fenotüüpide jaotus populatsioonis variatsioonirida normaaljaotus aritmeetiline keskmine standardviga d. Päritavuskoefitsient- ehk heritaablus, tähis: h2; arvuliselt väljendatav geneetilise muutlikkuse suhtosa tunnuse üldises populatsioonisiseses (individuaalses) muutlikkuses antud keskkondlikes tingimustes. Üldjuhul defineeritakse geneetilise dispersiooni suhtena tunnuse kogudispersiooni: h2 = Vg/Vp. Päritavuse sisu õigeks mõistmiseks on vaja arvestada, et päritavuskoefitsient hindab tunnuse geneetilise muutlikkuse osa antud geneetilise struktuuriga populatsioonis konkreetsetes keskkonnatingimustes; see ei näita tunnuse päriliku tingituse määra ega mehhanismi üksikindiviidide arengus. Päritavuskoefitsiendi arvutamise meetodid 1. Kaksikute analüüs. 2. Selektsioonieksperiment e. valikukatse. 3
1) pärilikkus 2) keskkonnategurid 3) pärilikkuse ja keskkonna koosmõju Fenotüübilist variatsiooni võib jaotada pärilikest ja mittepärilikest faktoritest tingituks. d. Päritavuskoefitsient - (heritability coefficient) -- tähis: h2; arvuliselt väljendatav geneetilise muutlikkuse suhtosa tunnuse üldises populatsioonisiseses (individuaalses) muutlikkuses antud keskkondlikes tingimustes. Üldjuhul defineeritakse geneetilise dispersiooni suhtena tunnuse kogudispersiooni: h2 = Vg/Vp. Päritavuse sisu õigeks mõistmiseks on vaja arvestada, et päritavuskoefitsient hindab tunnuse geneetilise muutlikkuse osa antud geneetilise struktuuriga populatsioonis konkreetsetes keskkonnatingimustes; see ei näita tunnuse päriliku tingituse määra ega mehhanismi üksikindiviidide arengus. Kogu fenotüübilise variatsiooni pärilikku osa mõõdab päritavuskoefitsient ehk heritaablus (h2).
annaabi.ee 
