pealekaebajad, kes kasutasid juhust ja kaebasid oma konkurentide, vastaste ja võistlejate peale, et nendega arveid klaarida ja kätte maksta. Oli ka neid pealekaebajaid, kes tegutsesid omakasupüüdlikel ajenditel, et ketserite väljaandmise eest saada endale kasvõi osake nende varandusest.14 Inkvisiitorid olid eriti õnnelikud just siis, kui nad tabasid teisitimõtleja mitte kolmanda isiku abiga, vaid kui ta ise ennast üles andis. Inkvisiitor esines oma jutluses pöördumisega kogudese poole, kutsudes selle liikmeid saatma kaebusi usutaganejate peale, kuulutas ühtaegu välja ,,armuaja" viimastele. Armuaja jooksul, mis kestis 15-30 päeva, pidi ketser ennast ise välja andma ja oma irdõpetustest lahti ütlema ning katoliku kirikut tunnistama. Seda tehes võis ketser päästa oma elu ja ka oma vara.15 H. CH. Lea kirjutab:" On kerge kujutleda, milline õud haaras kogukonda, kui ootamatult ilmus kohale inkvisiitor ja esines oma üleskutsega.
Kõik teised on loodud ainult niisama laterdamiseks ja madalamatest asjadest rääkimiseks. Ühel päeval mängis Jehuda Uus-Prahas slaavi poistega , kui tal hakkas üks naine tänaval järele jooksma, hüüdes kogu aeg Jan! Jan, mu poeg! Teised ütlesid Jehudale, et too naine on peast põrunud ja otsib oma poega, kui tal haigusjoog peale tuleb. Sellest päevast Jehuda enam Uus- Prahasse eriti ei tikkunud. Lähenes Jehuda 13nes sünnipäev, mil ta saab täieõiguslikuks kogudese liikmeks. Seda aga tumendas asjaolu, et kasuema Rebekka jäi haigeks ja suri. Peale seda tundis Jehuda end kui võõrana Esra majas. Peale naise surma oli Rabi jäänud väga nukraks ja istunud koguaeg ühe raamatu taga, mida ta teiste eest peitis. Üks kord aga oli ta välja läinud ja unustanud raamatu ära peita. Jehuda kasutas võimalust ja tõttas uurima seda. Ta otsis sealt midagi enneolematut, aga ta ei saanud väga aru, mis seal kirjas oli
annaabi.ee 
