luua soodsaimad tingimused kõikvõimalike õnnelike juhuste ja kokkulangevuste esinemisele. Just põhjusel, et vabadus on vajalik selleks, et jätta ruumi potentsiaalselt kasulikule, progressi toetavale etteennustamatule, tuleb seda indiviididele kindlustada. Hayek kirjutab, et tegelikkuses on ,,vabadusest saadavad hüved minu jaoks suuresti teiste inimeste vabaduse tulemiks", mistõttu ei avaldu individuaalse vabaduse väärtus mitte selle kasust seda vahetult kogevale inimesele, vaid selle rollis kaasinimeste üldiste taotluste edendamisel (Hayek 2007: 399). Teisisõnu ei tulene individuaalse vabaduse olulisus mitte iga inimese soovist olla vaba, mistõttu pole oluline teada, millist vabadust üks või teine konkreetne isik parasjagu ihkab, vaid millist vabadust võib kellelegi mistahes ajahetkel vaja minna, et tegutseda ühiskonnale kasulikul viisil. Ja säärases teadmatuses
465. 22 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. Hrsg von Gerhard Lehmann. Philipp Reclam Jun, Stuttgart, lk. 143. hõlmamatu. Ülev on samas naudingu ja ebamugavuse ühendus: hõlmamatus tekitab ebamugavust, kuivõrd ülev on väljaspool inimlikkuse piire. Samas, Kant on väga uhke selle üle, et suudame siiski ülevast mõistuslikult kõnelda, suudame luua kontseptsiooni isegi lõpmatu ning sellegi kohta, mis tähistab inimmõistuse piiratust. Sellisena laieneb üleva kogemus ka kogevale teadvusele, inimene saab osaks ülevast. Aristoteles ei rõhuta katarsise puhul tunde mõõdutust, samuti ei too ta mängu inimmõistust ja selle piiratust. Siiski on kahe mõiste tähenduslik lähedus ilmne: mõlemad tähistavad ülenemist argisest, väljaastumist igapäevast, erilist, puhastavat kogemust. Mõistete kasutusväljad on muidugi erinevad: katarsis seostub otseselt kannatusega, üleva kogemine ei pea kannatust sisaldama (kuigi
annaabi.ee 
