Kogemus seisneb nähtumuste sünteetilises seostamises teadvuses, kuivõrd see on paratamatu.(§ 22) Mis puudutab suhet nähtumuste vahel, ja nimelt üksnes nende nähtumuste eksistentsi silmas pidades, siis pole selle suhte määratlus mitte matemaatiline, vaid dünaamiline, ja mitte kunagi objektiivselt kehtiv, s.t. kogemuse jaoks kõlbulik siis, kui ta ei seisa aprioorsete printsiipide all, mis alles teevad temast võimalikuks kogemustunnetuse. Seepärast tuleb nähtumused subsumeerida kas siis substantsi mõiste alla, mis asja enda mõistena on aluseks igasugusele eksisteerimismääratlusele, või siis põhjuse ja tagajärje mõiste alla, juhul kui tegemist on ajalise järgnevusega nähtumuste vahel. (§ 25) Seniste uurimiste tulemus on selline, et kõik sünteetilised aprioorsed printsiibid pole midagi muud kui võimaliku kogemuse printsiibid ning pole kunagi seostatavad asjagega iseeneses,
Niivõrd kui mõtlemine annab kogemusele vormi, on looduse kui üldise objekti tähendus meie jaoks sõltuv mõtlemisest. Üksikasjalikumalt toimub see nelja üldprintsiipide klassi vahendusel, mis vastavad neljale kategooriate klassile. Nad eksplitseerivad kategooriatesse kätketud reegleid, mille järgi toimub kaemusmitmekesisuse subsumeerimine kategooriate alla ning selle kaudu mitmekesisusele ühtsuse andmine. Need on sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kehtivad igasuguse kogemustunnetuse kohta. Kvantiteedi kategooriatele vastavad: 1. Kaemusaksioomid: “Kõik nähtumused on vastavalt nende kaemusele ekstensiivsed suurused” (A 162). Kui pöörata tähelepanu üksnes kaemusele ja abstraheeruda kõigest muust, siis omavad nähtumused alati ruumilist ja ajalist ulatust. Ettekujutust konkreetsest ruumist ja ajast saab aga alati iseloomustada ekstensiivse suurusega. Ekstensiivseks
annaabi.ee 
