esitab. Arvamused ei saa seega omada sellist ranget universaalsust, mis iseloomustab ideedeteadmist. Meeltega tabatava maailma põhiliseks karakteristikumiks on Platoni ontoloogia järgi selle pidev muutlikkus – asjad saavad kogu aeg teistsugusteks, teisenevad, muutuvad, hävivad. Nii on ka arvamused muutlikud ja ebapüsivad, neil ei saa olla sellist rangelt paratamatut ja igavest kehtivust nagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, mille alusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatise individuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu on inimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna “arvamus” tulekski kasutada pigem mitmuses – arvamus kui inimlik tunnetusvorm esineb arvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. eeldustele on selleks nõutav ka haridus, mis kujundaks inimeses õige hoiaku – orientatsiooni mõistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal määral. Seetõttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda toetudes meeltetunnetuse kaudu kujunenud “arvamustele”. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine – selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline.
annaabi.ee 
