kogemusotsusega. Kogemusotsused on empiirlised ehk siis kogemustest tulenevad. Neil on peamiselt objektiivne kehtivus ja nende alus on vahetus meelekaemuses. Objektiivse kehtivuse annavad neile arumõisted ( ehk arus loodud mõisted). Kogemusotsustus annab mulle objekti kogemuse. Kogemus on objekti tunnetus, mille subjekti enda tegevus on võimalikuks teinud. Kogemus esineb objekti produtseerimisena subjekti poolt, mille tulemusena ta tunnetab nii iseenese kui objekti loomust. Kogemusotsustuses langeb objekti tunnetus kokku iseenda tunnetusega, mistõttu osutub võimalikuks tunnetuse objektiivne iseloom. Tajuotsused kehtivad subjektiivselt ja nad ei vaja puhast aurmõistet, vaid tajude loogilist seost mõtlevas subjektis ( tajude seostamine minu hingeseisundis, ilma objektisuhteta). Kant on jaganud ka kehtivuse kaheks, nimelt ühte nimetab ta objetiivseks kehtivuseks ja teist paratamatuks üldkehtivuseks ja need mõisted on teineteist asendavad. Kui otsus on
(B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, annab objekti ja üldkehtivuse vastavale tajuotsustusele, näiteks “Kivi tundub katsumisel soe”? Seda ei saa anda mõisted “kivi” ja “soojus” (täpsemalt “kivi- nagu-see-mulle-paistab” ja “soe-nagu-see-mulle-tundub”), sest mõlemad on pärit taju- otsustustest. Et seatud küsimusele vastata, peab endale meenutama, et Kanti käsituse kohaselt
annaabi.ee 
