elus. Ta ei tea mida enam väärtustada, mida oma eluga edasi teha. Kõik tema head sõbrad hukkusid, vaid tema jäi ellu. Ellu oli jäänud ka Kropp, kes katoliiklikusse hospidali taastusravile jäi. Ta läks tagasi rindele, kus oli vägesid juurde toodud. Paul oli nüüdsest üksinda, ta pidi hakkama saama, otsima toitu ja varjuma. Katczinsky ei saanud talle enam abiks olla. Ta läks koos uute sõduritega rindele. Kaevikus olles, nägi ta kogematute sõdurite nägusid, kes olid hirmunud ja näljased. Paul Bäumer suri. Tol päeval kui Paul suri, oli rindel vaikne ja rahulik. Raamatu viimane sõnum oli – Läänerindel muutusteta. Remarque püüab illusiooni purustada, ta tahab näidata, et ka sõdur on inimene, vahest isegi parem kui tavaline. Sõdur ei näitle, ta ei poe vabanduste taha. Kuid just turmtules ilmneb inimese tõeline loomus. Inimene lahingus võitleb ainult oma ellujäämise eest.
" ,,See on alati kõige lihtsam, kui sa tead, et omandusvaist sind ainult piirab ja et midagi pole püsivat, ka sa ise mitte - " Elu oli midagi suurt, ja ka surm oli midagi suurt sellega ei mägita. Julge olla tähendas muud kui mitte hirmu tunda; esimene oli ohu teadvustamine, teine aga ohuteadvuse puudumine. ,,Iga võit tähendab sammukest lõpu poole. Seda, et sul on üks võimalus jälle vähem," lausus Clerfayt. Kuhu need teed küll viisid? Kas tundmatute, seni kogematute uudsete leidudeni või üksnes võluvate, väsitavate kordusteni, mis lõppesid kassahastusega, kui mõistsid, et olid raisanud nende peale väärtuslikema, mis sul oli: aja? Kuid aega ju peab rasikama, mõtles Lillian, arutult, kõigele vaatamata, või muidu oled muinasjututegelane, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja selle otsa suri.
annaabi.ee 
