aastal. Eestis vaktsineeritakse lapsi plaanipäraselt tuberkuloosi, difteeria, läkaköha, teetanuse, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi, punetiste ja B-hepatiidi vastu; täis- kasvanuid teetanuse ja difteeria vältimiseks. Vajadusel muudegi nakkuste vastu. Ei taha võõrast omaks võtta Kudede ja elundite siirdamise peaprobleemid ei kuulu kirurgia, vaid immunoloogia valdkonda. Elundite siirdamist raskendab kudede sobimatus, mis on tingitud koesobivusantigeenidest. Kui vereülekandel peab arvestama ainult punaliblede antigeenidega, siis elundite rakkudel on neid võrratult rohkem. Erinevate koesobivusantigeenide hulk on nii suur, et pole võimalik Ieida kahte inimest, kellel kõik need antigeenid oleksid ühesugused. Ainsaks erandiks on ühemunakaksikud. Antigeenide erinevused kudede vahel tingivad immuunreaktsiooni siiratud elundi vastu. See on hülgamisreaktsioon: uue peremeesorganismi lümfotsüüdid hävitavad siirdatud elundi
funktsiooni näitajad. Selle kõrval on enamlevinud testiks (just reumatoloogias) ANA määramine. ANA testi sensitiivsus ning spetsiifilisus on kõige kõrgem just süsteemse luupuse korral, oluliselt madalam on see aga teiste süsteemsete sidekoehaiguste korral ja samuti vanemaealistel patsientidel. Spetsiifiliste autoantikehade uuringud (nt anti-dsDNA, anti-Ro, anti- La jne) ei ole rutiinuuringud. Koesobivusantigeenidest on enam levinud HLA-B27 määramine, mis on oluline marker spondüloartropaaatiate korral. Organspetsiifikata autoimmuunhaiguste diagnoosimiseks kasutatakse: otsest immunofluorestsentsmeetodit, milles uuritavaks materjaliks on koelõik. Määratakse antigeeni olemasolu ja lokalisatsiooni koelõigus, nt glomerulonefriit – neerubiopsia külmutuslõigul määratakse neerupäsmakeses immuunkomplekside olemasolu, lokalisatsioon ja koostis (Ak isotüüp);
annaabi.ee 
