K-antigeen võib olla K+ või ei K. IgM MNS-süsteem. Avastati 1947.a. MN- ja Ss-antigeenid päranduvad põlvest põlve (emalt-isalt lastele) muutumatult. IgM P-süsteem. 1927.a avastatud P-antigeen on Parvoviiruse B19 retseptor. IgG Lutheran. 1946.a. IgG Duffy. 1951.a (on Plasmodium Vivax retseptor). IgG Kidd. 1951.a. IgM Lewis. 1946.a. Kudede siirdamisel on erütrotsüütide antigeenide kõrval olulisema tähtsusega nn. transplantatsiooni- ehk koesobivusantigeenid. Kudede individuaalset erinevust uuriti hiirte nahatransplantaatide abil, mis viis suure koesobivuskompleksi MHC (histocompatibility) molekulide avastamiseni. Need molekulid võtavad osa antigeeni esitlemisest T-lümfotsüütidele. Koesobivusgeenid paiknevad pindmiselt rakumembraanidel, moodustades vähem kui ühe protsendi membraanist. Oma keemiliselt koostiselt on nad glükoproteiidid. Koesobivus- ehk transplantatsiooniantigeene leidub organismi rakkudes erinevalt. Kõige enam on
12. Kaasasündinud immuunsus Kaasasündinud immuunsus a. Keemiline kaitse - Põletik - Komplemendisüsteem b. Rakuline kaitse - Patogeeni spetsiifilisus 13. Adaptiivne immuunsus a. Spetsiifiliste rakkude “meeskond” - T-rakud e. T-lümfotsüüdid (luuüdi - tüümus) - B-rakud e. B-lümfotsüüdid (luuüdi) b. Spetsiifiliste rakkude kaks “armeed” - Immunoglobuliinid - T-rakkude retseptorid c. Koesobivusantigeenid (rakkudevaheline kommunikatsioon) - Mälurakud 14. Immuunsüsteemi rakud Luuüdi tüvirakkudest moodustub kolm erinevat rakuliini: 1) B-rakud ja antikehasid moodustavad plasmarakud; 2) fagotsüüdid (k.a. makrofaagid); 3) eri tüüpi T-rakud 15. T- ja B-lümfotsüüdid T-lümfotsüüdid (T-rakud) (ingl. T lymphocytes, T cells)- Rakud, mis arenevad luuüdis ja pärast mõningast tsirkulatsiooni vereringes
puudumise või insuliini resistentsuse tõttu. Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
puudumise või insuliini resistentsuse tõttu. Diabeet kahjustab neerude, silmade, närvide ja vererakkude funktsioone. 1. Insuliinist sõltuv diabeet (tüüp I, IDDM). IDDM on autoimmuunhaigus, kus organismis toodetakse antikehi insuliini produtseerivate pankrease -rakkude vastu. Sellised haiged vajavad insuliini teraapiat. Geen IDDM1 on lokaliseeritud kromosoomi 6 ning see on aheldunud HLA regiooniga (koesobivusantigeenid). 11-ndas kromosoomis on insuliini ja insuliinilaadset kasvufaktorit IGF kodeerivate geenide lähedalt leitud ka geen IDDM2, mille defektsus põhjustab samuti diabeeti. IDDM esineb eeskätt haigetel, kes kannavad HLA alleele DR4 ja DR3 või DQ. Ühemunakaksikutel avaldub diabeet mõlemal korraga ainult pooltel juhtudel, mis näitab, et ka keskkonnal on suur osa haiguse väljakujunemisel. IDDM võib olla indutseeritud näiteks viiruste poolt, kui viirused nakatavad -rakke.
annaabi.ee 
