harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 3 nädalat. Admiral kuulub koerliblikate sugukonda, neid esineb kogu maailmas, alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini. Lisaks admiralile kuuluvad koerlibliklaste hulka ka veel näiteks nõgeseliblikas, ohakaliblikas, leinaliblikas, koerliblikas, päevapaabusilm ja paljud teised kaunid liblikad. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju ja võilille nektarit, hiljem ohaka, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit
Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit, hiljem ohaka-, kirikakarde ja muude aiataimede nektarit. Nende maiuspalade hulka kuulub budleia nektar. Peale aiataimede otsivad nad ka vägiheina, luuderohtu ja sarikalisi, mille õites peitub rohkesti nektarit. Hädavajalik toiduallikas on samuti ristik. Admiral armastab samuti puuviljamahla, põhiliselt maha kukkunud ja pisut käärinud puuviljade oma. Seda maiust on ta tavaliselt sunnitud jagama teiste koerlibliklaste ja herilastega. Kõikidel koerlibliklastel on eesjalad lühenenud ning harjataolised ja neil paikneb eriline maitsmiselund. Esialgu hoitakse maapinnast kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad
PÄEVAPAABUSILM Koostanud: Johannes Müür · Päevapaabusilm Sugukond ja päritolu · Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) on koerlibliklaste sugukonda päevapaabusilma perekonda kuuluv liblikaliik. · Päevapaabusilm on oma perekonna ainus liik ja vahel ei peeta seda perekonda iseseisvaks, vaid koerliblika perekonna alamperekonnaks. Sel juhul on päevapaabusilma teaduslik nimi Nymphalis io. Tema lähim sugulane on kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros). · Päevapaabusilm on saanud oma teadusliku nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude, jõejumala Inachose, tema tütre Io ja nümfide järgi.
Koerliblikas · Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. · Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud.
Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub. Nukk liblika liikumatu arengujärk, kellest areneb valmik Valmik täiskasvanud liblikas Täismoone-koosneb muna, vastse, nuku ja valmiku etapist Täismoone vastne muna nukk valmik Väike-kärbtiib Väike-kärbtiib on koerlibliklaste sugukonnast Väike-kärbtiib on pigem metsaliik, inimasulate läheduses ei pruugi neid kohata. Liblika pruunilaigulised tiivad on servadest säbrulised ning ta tiibadel on komasid meenutavad kujutised Väike-kärbtiib meenutab puulehte Kärbtiivad(rööviku staadiumis) toituvad humalast, kõrvenõgestest, kase-, jalaka- ja sõstralehtedest Käitumine on isasliblikatel mõõdukalt agressiivne - hoitakse kindlat territooriumi, teised liblikad peale emaste kärbtiibade peletatakse eemale
annaabi.ee 
