kuni musta värvi ning peidavad end päevavalguse eest, tulles ülemisse lumekihti ainult päikese loojudes. Kuigi Dyea koertelaager, kus ma eelmisel suvel töötasin, ja meie liustikulaager tegelevad laias laastus täpselt ühe ja sama asjaga, viies turiste kelgukoertega sõitma, tähendab händleriamet Dyea's ja liustikul kahte hoopis isesugust lähenemist. Mõlemas laagris tehakse vahet koerajuhil ja tema abilisel ehk händleril koerajuht tegeleb turistidega, händler tegeleb koertega. Koerajuht on tavainimese mõistes giid, kes võtab turistid vastu, pakub neile meeldejäävat kogemust; händler on lihtsalt taustal rassiv inimene, kes peab tagama, et koerajuhi töö sujuks tõrgeteta. Kahe laagri ametid lähevad aga väga kõvasti lahku selles, et Dyea's sõidab händler koerajuhiga kaasa ja teeb kõik protsessid algusest lõpuni läbi, kuid liustikul on händler
oli.Ta vihkas kõike ja kõiki.Kui ta puurist oleks välja saanud oleks ta otsemaid ettejääva elusolenud maha murdnud. Beauty hakkas korraldama koerti võitlusi.Alati tuli kokku palju mehi ja sõlmiti kokkuleppeid.Iga kord võitis Valgekihv.Ta oli võitmatu.Linna oli saabunud bokser ja Valgekihval tuli võidelda temaga.Võitlus oli pikk ja väsitav.Bokser oli Valgekihva kõri kallale hüpanud ega lasknud teda lahti. Äkki tulid kohale kaks meest.Üks meestest oli koerajuht Matt ja teine ta sõber Weedon Scott.Scott tormas koerte juurde ja karjus meestele: "Elajad!" Ta üritas bokserit Valgekihva kõri kallalt ära võtta.Läks palju aega ning lõpuks sai ta lahti.Valgekihv oli poolsurnud.Scott viskas Beautyle 150 dollarit ja ütlest:"Koer on minu." Nüüd hakkas Valgekihv elama Matti ja Scotti juures.Ta oli metsik ja kuri.Scott ei pannud teda ketti, aga Valgekihv ei jooksnud ikka ära, ta tahtis näha mis hakkab juhtuma
annaabi.ee 
