ekvivalentdoosi poolt, on erinevate kudede ja elundite korral erinevad. Seepärast korrutatakse iga koe või elundi ekvivalentdoos nn. koefaktoriga WT Niimoodi saamegi efektiivdoosi. Rangemalt on efektiivdoos defineeritud järgmiselt: TTTHWE=, kus HT on ekvivalentdoos koes T ja WT on koe T kaalufaktor. Summeerimine toimub üle kõigi kiiritatud kudede või elundite. Koefaktorid Tabelis 3. Kude või Koefaktor elund Sugunäärmed 0,20 Luuüdi 0,12 Käärsool 0,12 Kops 0,12 Magu 0,12 Põis 0,05 Rinnad 0,05 Maks 0,05 Söögitoru 0,05 Kilpnääre 0,05 Nahk 0,01 Luuümbris 0,01 Muu* 0,05 Üldises kiirgusfoonis võib tinglikult eristada kolme komponenti. 1. Looduslik foon, mille põhjustavad:
antigeen B- lünfotsüüt T- lünfotsüüt 5 plasmarakk antikeha makrofaag tappurrakk Vere hüübimine: (Kastid, nooled lisada, vt.pdf 007) Välimine süsteem Sisemine süsteem Koefaktor Plasmafaktor tromboplastiin Antihemofiilne faktor Xa (Stuart-Proweri faktor) (valge tromb) protrombiin trombiin fibrinogeen lahustumatu fibriin lõhustunud fibriin (fibriini polümer) (punane tromb) Leia vale ja asenda õigega. 1
Hüübimine on protsess, millest võtab osa palju faktoreid. Kokku on 13 hüübimisfaktorit ja igale neist on määrtud rooma number (I-XIII). Huubimist saab algatada kahe raja aktiveerimisel. Nendeks on välimine ja sisemine rada. Radade uhisosa algab faktor X aktiveerimisest. Välimine rada on uldiselt esimene rada, mis huubimise protsessis aktiveerub kokkupuutel valgulise koefaktoriga, mida tavaliselt veresoontes ei leidu. Veresoone vigastuse ja koefaktori verega kokkupuutumisel, aktiveerib koefaktor faktori VII. Factor VII päästab valla reaktsioonide kaskaadi, mille tulemusel toodetakse kiiresti faktor X. Sisemine rada aktiveeritakse veresoonesisese vigastuse korral. Sisemine rada algab faktori XII atkiveerumisega. Sisemise raja komponente võib aktiveerida ka väline rada. Näiteks võib faktor VII lisaks faktor X aktiveerimisele aktiveerida ka faktori IX. Selline radadevaheline aktiveerimine võimendab huubimise protsessi. (vt joonis 2.) (Dahlbäck 2000: 1627)
Arvestades erinevate kudede erinevat tundlikkust kiirguse stohhastiliste tagajärgede suhtes on välja töötatud kudede tundlikkust iseloomustavad faktorid, millega ekvivalentdoosi korrutades saadakse efektiivne doos. Efektiivne doos on kõikide eksponeeritud organite ja kudede vastava koefaktoriga kaalutud ekvivalentdooside summa. E = wTHT T Kude või organ Võimalik toime Koefaktor (wT) Gonaadid Geneetiliste mutatsioonide 0.20 tekke oht 2 põlvkonnal järglastel Punane luuüdi Leukeemia 0.12 Rinnanäärmed Vähk 0.05 Kopsud Vähk 0.12
annaabi.ee 
