Ameerikast on tulnud tähtpäev halloween, mis toimub 31. oktoobri ööl vastu 1.novembrit. Iga aasta on hakatud seda pidama aina rohkem ning inimesed maskeerivad end halloweeni-tegelasteks ning käivad teiste ukse taga küsimas „komm või pomm”. See on viimaste aastate trend just noorte hulgas. Samas on kadumas mardi- ja kadripäeva tähistamine, millele on aluse pannud juba meie esivamenad. Mõned eesti pered keeravad selleks puhuks oma koduuksed lukku ja panevad tuled kustu,et mitte lasta siis kadri- või mardisante. Eestis on avatud mitmed venekeelsed koolid. Neid on aastadega aina juurde tekkinud ning võivad hakata vaikselt ohustama eesti keelt. Ei suuda ette kujutada kuidas saaks elada Narvas nii et oskaks ainult eesti keelt ja mitte sõnagi venekeelt. See ei ole võimalik enam, sest sealne suhtluskeel on enamjaolt venekeel. See võib hakata ka levima mujale eesti piirkondadesse. Samas on eestis ka
(1982), "Elujoon" (2005) Kogus "Rängast rõõmust" on luuletused raskestimõistetavad ja meeleolu on sünge ning tõsine. Luulekogu räägib isamaast ja selle muredest ,,Täie jõuga ma rusikas pean hoidma käe" Täie jõuga ma rusikas pean hoidma käe peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaksin tegema tuld? Trepp keerleb ja keerleb aastakümnete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving. Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees ühtelugu see hing. Jaan Kaplinski on öelnud: ,,Viivi taevast-vaatav-pilk ei näe enam pilvi, lilleaedu, raugeid poeetilisi nägemusi, vaid maailma tema muredes, valudes ja ajaloos. Selles maailmas on koht ka Eestil, kodupaigal, Tallinna mererannal ja Tartu bussijaamal. Selles ajaloos on koht ka elulool, inimese saatusel, soovil elada, armastada, luuletada, olla." J
dissidentide jälitamisest, kultuuri kaotusevalust: ,,Suur moejuht", ,,Sa igavene, hele märtsipäev", ,,Istume laua juures", ,,Majaraamat", ,,Viina voolab karahvini suust", ,,Täie jõuga ma rusikas hoidma pean käe". TÄIE JÕUGA MA RUSIKAS HOIDMA PEAN KÄE, peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaksin tegema tuld? Trepp keerleb ja keerleb aastakünete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving. Küll kõigega harjuks, kui ei rabeleks sees ühtelugu see hing. Jaan Kaplinski märgib: ,, ,,Rängast rõõmust" lõpetab midagi. Ei tahaks öelda, et luule. Juri Lotmani mõtet edasi arendades võiks öelda, et proosa on kõige keerulisem luule vorm. [---] Luuletaja käed on siin nii kõvasti rusikas ja hambad ristis, et rohkem enam ei saa. Peab haaret lõdvendama.... [---]
Kohe pärast sündimist ja esimest vannitamist mähiti laps koos mitmesuguste kaitseloitsude lausumise ja amulettide kasutamisega mähkmetesse ning valvati eriti hoolega, et kuri jõud väetile ligi ei pääse. Viiendal või seitsmendal päeval pärast sündi võeti laps perekonnaliikmeks erilise peorituaali amfidroomiaga. See oli ema ja lapse puhastumine kodukolde tule läbi. Last kanti ümber kolde ja anti ta koduhaldjate kaitse alla. Seejuures pandi lapsele ka nimi. Peopäeval kaunistati koduuksed õlipuuokstega, kui vastsündinu oli poiss, ja lõngavihtidega, kui sündis tüdruk. Sugulastele korraldati pidusööming ja nad tõid lapsele kingitusi. Foto 3. Vana-Kreeka beebi emaga. Järgnevad aastad oli laps naistepoolel, kuid võis juhtuda ka, et isa, kellel polnud aega, ega ema, kes oli liiga noor ja kogenematu, ei võtnud lapse kasvatamisest osa ja laps kasvas hoidjate valve all. Varakad kreeklannad imetasid oma lapsi harva ise. Tavaliselt anti nad ammedele
annaabi.ee 
