Vahemere maadess jõudis ta Vana-Rooma ajal, sest roomlased importisid Indiast vürtse. Vahemere maades elas rotte ennegi, aga need ei olnud kodurotid ega rändrotid. Ajalooliselt on kodurott seotud laevandusega, sest ta levis eeskätt laevade abil. Eestisse jõudsid kodurotid 13. sajandil, enne Eestis rotte ei elanud. Kodurott levis kiiresti üle Eesti ja muutus kõikjal tavaliseks. Rändrott jõudis Euroopasse 16. sajandil ja levis pikapeale üle Euroopa, kodurotti välja tõrjudes. Eestisse jõudis rändrott 18. sajandil. Kodurott on levinud paljudes piirkondades üle maailma ning samuti on paljudes piirkondades rändrott ta välja tõrjunud. Rändroti kasukas on tihe ja pruun või tumehall. Aluskarv on helehall või pruun. Rändrott on jässaka kehaga, tema saba on lühem kui keha. Rändrotil kõrvad ja silmad on väikesed, ninamik tömp. Karvadest vabad kehaosad (kõrva sisemus, käpad, saba ja ninaots) on rändrotil enamasti roosad,
Sellised stepiliigid on põld-uruhiir, juttselg-hiir ja hiliseim tulnuk halljänes (umbes 200–300 aastat tagasi). Enamikul Eesti nüüdisaegsetel liikidel (näiteks mutil, karihiirel, mägral, karul, oraval, hundil, rebasel, kärbil ja nirgil) on suur ökoloogiline amplituud ja väga lai levila. Inimkaaslejad imetajad on Eestis koduhiir, rändrott ja kodurott; kaks esimest võivad soojal ajal elada ka väljaspool hooneid, kuid kodurott saab elada vaid inimasulais. Kodurotti võib veel kohata Kagu-Eestis ja kitsal alal Peipsi ääres (kuni Narva jõe suudmeni). Eestis on tabatud ka tähnikhirve isendeid, kes võivad olla meile tulnud Venemaalt Leningradi oblastist, kuhu neid on omal ajal introdutseeritud. Nüüdisajal on Eestis kindlaks tehtud 64 imetajaliiki. Esindatud on putuktoiduliste, käsitiivaliste, näriliste, jäneseliste, kiskjaliste, loivaliste, vaalaliste ja sõraliste selts. Nimekirjale
annaabi.ee 
