Kui täiskasvanute osas tehti klassikalistel olümpiaaladel korrektiive 7 korral, siis noorte arvestuses tuli 1985. aastal kanda tabelisse rohkem kui poolsada täiendust. Trumpaladeks olid endiselt jooksud. Spordisõbrale, kes teab, missuguses seisukorras on siinsed rajakatted, tundub see ehk paradoksina. Lähem pilguheit rekordprotokollidele selgitab, et valdav osa uusi tippaegu on joostud väljaspool kodurajooni Tallinnas, Viimsis, Rakveres, Raplas, ka Kuusalus, Vändras ja lõunanaabrite juures Jekabpilsis. Lühijooksudes oli olukord mõnevõrra parem, sest Türil ja Säreveres on saadud 100 m sirge katta kummiplaatidega. Juba hooaja hakul andsid oma kiiruslikest võimetest märku 15aastased Türi koolitüdrukud Deivi Jäärats ja Piia Luksepp, kes harjutavad treener Leonhard Soomi käe all. Mõlemad läbisid 100 m 12,3 sekundiga, kustutades rekordiomanike nimistust Ester Kärneri nime
Romaan on tegelaskeskne, kuid nende ilmumine on näiliselt juhuslik, isegi maagiline ning seletamatu. Sellises süzheearenduses on Unt nähtavasti saanud inspiratsiooni Bulgakovi teostest. Sügisball lahkab eelkõige alateadvust, August Kase komplekse, tema kurjust, mis on tingitud keskkonna rõhuvusest. Mihkel Mutt viitab võimalusele "näha kuues tegelases autori eri tahke, nagu sümbolistlikus draamas." (Mutt, 1986, lk. 288). Elades ise Mustamäel, jagab ta Eero sümpaatiat oma kodurajooni vastu, Laura poeetilisi assotsiatsioone, mis tekivad majakonglomeraatide vahel uidates ning Maureri tehnokraatlikku optimismi tuleviku linnade suhtes. "Koos juuksur Kasega jälestab ta deklasseerunute lõhnu ja karjeid ning on ihalenud osaleda sanitaarhukkamistes. Linnalaps Peeter näeb maailma tema positivistliku esmaavastaja pilgu läbi." (Ibid.) Mihkel Mutt tuletab linna totaalsuse kujutamisest kontseptsiooni, et linn on loodud iseenese tarvis ning tegelased vaid illustreerivad seda.