Loonaga, s.o tegelikkusega, elatakse sügavas kooskõlas, sest vaid nii on võimalik inimese ja rahvana ellu jääda ja kesta tuhandeid aastaid. Loona on pidevas muutumises ja see liikumine on kätketud ajastajaringi. Kui loona üks ring on lõppemas ja teine algamas, on maarahval tähtsaimad pühad – jõulud. Niipalju kordi on meie maal loodud ajastajaringi ning inimene on tervitanud valguse ja elu tärkamist. Viimase sajandiga on palju muutunud. Enamus rahvast on jätnud oma tared ja kodupaigad ning asunud elama linna kivimajadesse. Tööd ei tehta tavaliselt enam selleks, et kõhtu täis saada, vaid selleks, et osta üha uuemaid mugavusi ja mänguasju. Loona tähendab paljudele igapäevaselt pelka ilmateadet. Kuid kaks põhilist asja on jäänud kõigutamatult samaks. Oleme ikka osake loonast ja meie esivanemad on maarahvas. Need, kes võtavad jätkata maarahva, selle maa põlisrahva, järjepidevust, võiks jõuluski meeles pidada maakombeid. Alguses piisab ehk piskustki – 21.-24
Ühisidentiteedi arengu märgiks oli iidse enesenimetuse saam, saami järkjärguline kasutuselevõtmine võõraste pandud nimetuse laplane, lapi asemel - põlisrahvas nõudis õigust omaenda käsitlusele oma rahvast ja kultuurist. Juba 1945. aastast alates kannavad saami ühingud nimesid nagu Same-Ätnam (Saamimaa) Rootsis ja Samii Litto (Saami Liit) Soomes. Koola saamidele tõi sõda kaasa suuri kaotusi: koltasaamid kaotasid oma kodupaigad Petsamo lähistel, paljud koolasaami mehed saadeti rindele, naised, noorukid ja vanurid pidid neid asendades tegema ülejõu käivat tööd. Rinde heaks tuli ära anda põhjapõtrasid, aga ka toiduaineid (kala, metsaande, juurvilju) ning jalanõusid ja sooje rõivaid ning teha rahalisi annetusi kaitsefondi. 63 1941. aasta novembrist alates hakati saame suunama Koola poolsaarel moodustatud transpordiväeosadesse, kus
annaabi.ee 
