Mitmeid miljoneid tonne süsihappegaasi paisatakse õhku eelkõige logistilise tegevuse ning tööstustega. Süsihappegaasi problemaatika on tänaseks paisunud globaalseks mõistatuseks. Keegi ei soostu maksimaalselt vähendama süsihappegaasi õhkupaiskamise kvooti ja hetkeks tundubki, et juhtivad süsinikdioksiidi tootjad ei ole probleemi täit tõsidust mõistnud. Ent kliimamuutused on juba toimumas ning tagasipöördumatud protsessid käivitunud. Saame juba oma kodumaalgi näha, et suved ning kevaded on pikemaks veninud ning talved lühemaks ja lumevaesemaks muutunud. Võidaks mõista maailma ja inimese vahelist seost mõlemas on 70% vett. See omakorda tähendab, et kõik, mis siin maailmas eksisteerib on üks. Kui teeme loodusele kahju, teeme sama palju iseendale viga. Kuidas saavad inimesed olla nii halastamatud looduse vastu, mis pakub meile elamiseks peavarju, sööki ja turvatunnet?
tänu Eesti Kunsti Toetusfondile. Anton Starkopf õppis kunsti Münchenis 1911-1912 ja Pariisis 1912-1913. Saksamaalt läbisõidul arreteeriti ta 1914. aasta augustis kui vaenuliku riigi alam ja interneeriti väikelinnas Wehlenis. Tänu eestkostele avanes tal võimalus töötada sealses kiviraiumistöökojas ning jätkas 1916-1918 töötamist sõjavangist kiviraidurina Rathenis, Dresdenis, Berliinis. Tundub, et seal saadud tööalased kogemused aitasid tal end kodumaalgi kergemini skulptorina teostada. 1918 saabus Starkopf kodumaale ja järgmisel aastal aitas kunstnikel A. Tassa, K. Mäe, A.Vabbega luua kunstikool ,,Pallas", kus töötas skulptuuriõpetajana 1919-1940 ja direktorina 1929-1940, hiljem Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppeala ja skulptuurikateedri juhataja ning direktorina.. Eriliselt tuleb tunnustada teda kui ,,Pallase" direktorit, kes vaatamata rasketele aegadele oskas kooli majandada. Starkopfi kui võimeka ja nõudliku
annaabi.ee 
