mõtete korrastamisest (Descartes 2016). Seevastu kuulutas marksismiajastu, et muutes mõtlemist muutub ka keskkond, kus me viibime (Kuzmin 2015). Partei juhtkonnast välja kasvanud kunstnik aga tundis tülgastust lääne ideoloogia mõttevälgatuste vastu ja nii alustangi mina oma esseega nõukogude ajal valitsenud stalinismi ajastust, mil kultuur oli justkui loodud kellegi poolt aga selle tähendus oli määratlemata. Teise maailmasõja ajal lõhenes Eesti kultuur kaheks: välis- ja kodukultuuriks. Ilmselgelt oli paguluses loomevabadus suurem kuid eestikeelse kultuuri tarbijaid vähem. (Tannberg 2009) Selleks, et kultuur sai areneda oli vaja rahalisi vahendeid ning tollal oli ainukeseks finantseerimisallikaks riik. Nagu sellele ajale kombeks, tehti otsused enne, kui need läbi mõeldi. Esmatähtis oli, et kogu aeg midagi loodaks ja kuskil miskit kerkiks ja seda just kultuuriasutuste näol. See kõik pidi näitama, kui kultuursed on inimesed. Sellisel arenemisel olid aga omad põhjused
• Kõrgkultuuri tarbijateks olid enamasti kõrgharitud ja varakad, tekkisid vastandid eliit ja mass. • Kodukäsinduse osakaal vähenes, kuna material läks kalliks. • Eesti ühiskonna modeleseerumine • Lääne-Euroopa iseloomuliku kultuurimudeli soosimine (avatus, tolerantsus). • Multikultuursuse eelistamine pärimuskultuurile. • Kõrgtehnoloogia tulekuga ja levikuga muutus rahvakultuuri tarbimine passiivseks nn kodukultuuriks ( arvuti, internett, televiisor) materialistliku elulaadi süvenemine. • Eestis elu hakkas läänestuma 70-ndatel või 80-ndatel tänu Soomele kuna oli soome televisioon, teksapüksid, närimiskummid, kilekott. • 90-ndatel teisel poolel on märgata rahvakultuuri elavnemist ja eelkõige rahva initsiatiiv on määrav ( kodanikualgatus). • Kommertsialiseerumine, turumajanduse tingimustes muutusid rahva kunsti esemed
annaabi.ee 
