jumalaks. Iga kollektiivse tegevuse jaoks on oma jumal, kes annab tagatise. Kus iganes tekib inimkogum või toimub sotsialiseerumine vajatakse omaette jumalat. Eelkõige kehtib see perekondlike ja sugukondlikke ühenduste kohta. Tähtsus mida perekonna- või sugukonnapea otsustas on erinev ja sõltub perekonna struktuurist ja praktilisest tähendusest. Poliitiliste või usuliste ühenduste jumalad võivad preestrite võimu toel kodukultuse ja perekonnapea kõrvale tõrjuda või hävitada. Seal kus nende võim ja tähtsus püsib, kujutab kodukultus erakordselt ranget personaalset sidet, mis liidab perekonna ja sugukonna tihedalt, mõjutab perekondlike ühenduste sisemisi majandussuhteid. Kõik perekondlikud õigused on kirja pandud. Perekondlikud ja sugukondlikud religioossed seosed võivad olla vaid kaht liiki 1) sugukondlaste sakraalselt pühitsetud konföderatsioon 2) mingil määral nõrgenenud perekonnapea võimu põhjal
eraomandi või perekonna tekkimisel. Vanimas Rooma õiguses ei olnud kõige tähtsamal kohal mitte edasiantav materiaalne vara, vaid perekonnapea võim. See asjaolu määrabki pärimise iseloomu vanimas õiguses. Kui olemas on testament, siis on pärijaks isik, kes võtab perekonnas võimu üle ning saab loomulikult ka surnud isiku vara. Kuid peale päritud võimu ja vara, pidi pärija ka täitma kõik surnud isiku kohustused. Kohustuste hulgas olid näiteks kodukultuse hoidmine ning heade suhete säilitamine klientidega. Selleks, et teatud isik võiks olla pärijaks, peavad täidetud olema ka vastavad tingimused: a) peab olema aset leidnud isiku surm ja pärandi avanemine b) surnud isik peab olema võimeline pärandama c) pärijal peab olema pärimisõigus d) pärimisel peavad olema pärandaja järglased e) tahteavalduse akt pärandi vastuvõtuks. Kõik inimesed ei saanud pärandada
annaabi.ee 
